Nagu öeldud, on kõik siinkirjutatu puhas väljamõeldis...

Kell on 7, te kuulete ERR uudiseid... Teen silmad lahti ja panen uuesti kinni. Raisk. Ma vist ei harju kunagi ärkama pimedas. Täpselt nagu laulus: "Mis maa see on, kus öö sööb ära päeva..." No pole hullu. Tuleb üle elada. Natukene. Ainult õige pisut lasen silma kinni. Ega ei pea nii kohe ka tõusma ka

Mis kell on. Käekella seiereid ei ole näha. Uni on silmas ja müügireklaamis lubatud pimedas helendavad seierid ei helenda just nii kaua kui lubatud. 8. Kell on kaheksa. Mis kell mul töö juures esimene kohtumine oli? Ei mäleta. Mis päev on? Parem teen siis juba siva.  Brr. Mis siis, et küte on odav. Tuba on ikkagi külm. Hommikumantel selga ja teise tuppa. Miks? Ei tea. Ma olen alati nii teinud. Hästi. Teine raadio on ka mängima pandud. Nüüd kuulen mõlemas toas sama raadiot. Päevauudiste kommenteerimine, ajaloosündmused, sünnipäevalaste õnnitlemine. Huvitav, kas ma suudaks ise rääkida iga päev sama juttu? Nii nagu nemad seal raadios. Ei usu. Hähh. Vale vastus. Igal hommikul kui tööle lähen ütlen tere. Hommikuses kohvilauas räägime raadiost või hommikutelevisioonist kuuldud uudiseid. Tihtipeale isegi kommenteerides raadiost kõrva jäänud kommentaaridega. Pole mõtet endale valetada. Suudaks küll. Selle vahega, et hommikuprogrammi inimeste tööaeg saab läbi enne kui mina lõunale jõuan. Olgu. Las nemad teevad oma ja mina oma tööd. Kõigepealt tuleb sinna muidugi jõuda. Dushi alla. Hambad puhtaks. Külmkappi ei hakka isegi lahti tegema. Ma tean täpselt, et seal on purk sinepit ja kellegi käest saadud tundmatu hoidis. Kumbki ei kuulu kategooriasse hommikusöök, mis annab energiat terveks päevaks. Tegelikult sinepit võiks teinekord isegi proovida. See lööb kindlasti virgeks. Särk! Kus on särk. SEDA ei saa panna. Sellega ma olen juba 3 päeva käinud. Ega see ei tohiks must olla. Ei haise ka.Päriselt ka. Aga ei tea mis teised mõtlevad, kui terve nädala ühe särgiga käin. Nagunii märkavad.Naisterahvad enamuses ju. Mõni minut on aega. Triigin kähku teise särgi ära. ... soohh. Valmis. Veega putru ma ei söö. Pigem olen nõus endale sisendama, et mul ei ole kõht tühi. Töö juures saab kohvi. See paneb kõhule sellise paugu nagu lusikatäis hapet. Tühja kõhu peale igatahes enam ei mõtle. Nii. Püksid, särk, jope, telefon, võtmed. Vist on kõik. Uks lukku ja trepist alla. Tee peal jooksen kokku sonimütsis, flanellsärgis ja tuhvlites majaelanikuga, kes läheb ühisrõdule suitsu tegema. (Ühisrõdu on muidugi omamoodi fenomen nagu maja katuski. Mingitel inimestel on sinna ligipääs aga minul mitte.)Tundub, et suitsupakk, on olnud kohe äratuskella kõrval, sest suits on suus. Aaaa, tema ongi see kes ilmselt on sunnitud kella 8ni voodis olema ja ootama äratuskella helinat, et siis voodi kõrvalt suitsupakis haarata suits, lükata jalad tuhvlitesse ning enne veel kui korteriuks selja taga kinni langeb suits põlema panna. Tõmmata sügav mahv suitsu kopsudesse ja siis otsida kus on rõdu-ukse võti. Ülejäänute jaoks tähendab see suitsu järgi haisevat koridori. Ülejäänud see olen mina. Paistab, et kõik peale minu sõidavad liftiga. Minu arust isegi I korruse elanikud sõidavad liftiga kõige pealt 2 korrust ülesse ja siis alla, et uuesti tuppa minna. Ma ei oska küll seletada miks muidu I korruse elanik astub liftist välja ja teeb oma korteri ukse lahti. Maailm ongi täis erinevaid inimesi ja me kõik oleme omamoodi veidrad. Arvatavasti mõtlevad teised minust, et küll on teiste suhtes hoolimatu, et ta niimoodi trepist käib ja oma jalapadinaga teisi häirib. Sõitku liftiga. Lifti mootoriruum on minu korteri seina taga. Ma kuulen, kuidas lift hommikul 1/2 kuuest üles-alla hakkab sõitma. Ma arvan, et mu vastumeelsus lifti kasutamisest ei tulene sellest. Pigem ma veenan ennast, et tegemist on minu puhul hädavajaliku liikumisvajadusega ja liftiga sõites jääks see mul saamata. Võibolla on see hoopis klaustrofoobia.

Kojamees on õues kõnnitee puhtaks lükanud. Tubli. Samas tähendab see seda, et minu auto on lume all. Autot tuleb parkida sõidutee ääres maja taga. Mujal ei ole kohta. Aga kuna seal autod pargivad, siis ei saa seda ala lumest puhastada. Kui nüüd kevadeni suuremat sula ei tule, siis jään ma oma madala autoga varsti sealt hooldamata alalt maha sõites lihtsalt põhja peale kinni. Juba praegu on teeservas tubli 15 cm jääkiht. Noh, ehk tuleb sula. Lõpuks tuleb alati. Auto läheb käima. Külma ei olegi palju. Mõni kraad alla nulli. Kraabin klaasid jääst puhtaks ja jään ootama millal saan jäise ning lumise perve pealt maha sõita. Nüüd. Ei. Perv on jäine ja lumine ja kui ma niigi ei seisaks ühe koha peal võiks öelda, et ma jäin kinni. Natuke nõksutamist ja auto on lume ja jää seest liikuma saadud. Kena. Raadiost räägivad samad tüübid sellest, et Korea ja koera vahe on ainult tähtede järjekorras. Jumal tänatud, et nad vähemalt koeralihast süldi retsepte ei jaga. Kui seda juttu ja muusikat tähelepanelikult kuulata siis peaks lutiididega (masinapurustajad Inglismaal) ühinema ja raadio puruks lööma. Ma ei teagi miks ma raiskasin tunni selleks, et teisest autost makk kätte saada ja 2 tundi selleks, et see enda autosse panna. Tegelikult tean, aga teile ei ütle. Auto koliseb nagu üks asi, mis koledal kombel koliseb... jätkub... Ma mõtlen kolin. Ma ei ole midagi parandanud :)  

Kuidas kõik tegelikult oli

Inimesed nagu mina, see tähendab tasakaalukad, hoolikad ja ettenägelikud, teavad et pikka aega tühjendamata postkast võib anda soovimatutetele isikutele teada korteriomaniku pikema-ajalisest eemalviibimisest ja tekitada sellises valvsas elemendis soovi jagada ümber materiaalseid väärtusi mida omanik parasjagu ei kasuta. Postkast on ju hea indikaator, sest täielikult on välistatud võimalus, et keegi jätaks oma postkastist ära võtmata põneva reklaami ja vajaliku saatekavaga. Minul on selle viimasega küll omamoodi suhe. Kui ma enda postkastist jätan linnaleht-saatekava ära võtmata siis teeb seda minu eest keegi teine hoolikas ja tähelepanelik isik. Ma ei tea kes ja seetõttu pole saanud talle selle eest oma tänu edasi anda. Nojah. Inimene nagu mina, vast isegi veel toredam, kuid talle pole seda vaja öelda, palus et ma hoiaks tema postkasti tühjana ning andis mulle selleks tarbeks postkasti võtme. Ma panin võtme hoolikalt tasku enda omade juurde ja käisin regulaarselt ning hoolikalt postkasti tühjendamas.



Pilt: www.paulnoll.com



Kuni ühel õhtul tavapärast anti-postiljoni ringi tehes tundus, et midagi on valesti. Vanalinnas raekojas lõi kell südaööd ja kellagongide kaja kõrvus kumisemas oli äkitselt minu ümber ja üle parv kriiskavaid säravate hammaste ja lõõmavate silmadega nahkhiiri. Igaüks suur nagu tiibadega jalgpall. Samal ajal ilmus otsekui maa alt triibulise vammuse, puhvpükste ja säärsaabastega vanamees, kes hakkas hetkegi kaotamata minu peale lõugama: "Vai sina ametnikutühmast tindisolkija tulid siia minu linnukesi kaema ja üles tähendama. Ise sa ei tea todagi kummas otsas sirtsul pää om, enne kui too pole vilinal kõhutuult lasknud!" Ma tahtsin öelda küll, et lennusuuna järgi on võimalik tavaliselt üsna täpselt öelda kummal pool nahkhiirel pea on, kuid vanamees lõi kannaga vastu maad nii et rautatud saapast lõi tänavakividel tuld ja korrapealt tõusis kange tuul mis mu õhku tõstis. Järgmisel hetkel olin ma kuskil hämaras koopas ja istusin millegi suure, ümara ja kõva asja peal ning mulle vaatas otsa hobusenäoga (tõsi, hobused ei ole tavaliselt näost tahmased ja ei kanna kaitseprille) elukas, kes oli suur nagu lohe ja üleni soomuseline. Isegi kui rohekalt veiklevad soomused, ogaline saba ja köhimise ajal suust tupruv suits poleks eluka liiki võimaldanud kindlaks teha siis rinnal olev titaanist silt kirjaga Lohe Ewald ei jätnud küll mingit kahtlust, et nüüd olen ma sattunud lohe koopasse. Kõigile neile kes arvavad, et lohed magavad väärismetallist varanduse kuhja otsas võin ma kinnitada, et nii see on. Vähem tuntud fakt on see, et nohu käes vaevlev lohemadu kipub aevastades tuld purskama ja tema pesa näeb välja rohkem känkraks sulanud põrandaga ja nõgiste seinadega rehielamu moodi välja. Ei tea, kas külmetus oli Lohe Ewaldi isu rikkunud või ta polnudki lihatoiduline, igatahes mind ta ära süüa ei tahtnud. Ilma sõnadeta kuid väga ühemõttelisest pilgust sain ma aru, et kohe kui ma annan ära kõik kaasasolevad läikivad asjad, siis ma olen lohe käest pääsenud. Korraga, justkui magnetiga oligi läinud foolium minu mütsi seest ja taskust lapse jõulupakist pärit kuldne shokolaadimedaljon. Rääkimata sentidest ja läikivast postkasti võtmest. Ronisin rutuga lohemao muna otsast maha ja tegin, et sealt hirmsast kohast minema sain. Jooksin koopasuust välja ning järgmisel hetkel seisingi juba postkasti juures aga .... aga võtit mul ju enam ei olnud....

Proovi siis nüüd sellele inimesele seletada, et ega mina tegelikult ei kaotanudki ta võtit ära.

Värskes õhus

Olen kuulnud räägitavat, et põhimõtteliselt on võimalik ehitada kergliiklustee Narva ning Narva-Jõesuu vahele. Peamine takistus olevat aga suutmatus kokku leppida, kes hakkab teed hooldama ja last but not least, kes hakkab maksma valgustuse eest. Linn ütleb, et valla maa peal ja vald maksku, vald aga vastu, et teed on vaja linnarahvale ja järelikult peab linn maksma. Selles valguses (või peaks ütlema pimeduses) tundub haldusreform ja valdade liitmine juba hoopis uutmoodi mõistlik mõte.

Praeguseks olemasolev kergliiklustee Tallinn-Narva mnt ääres näitab üsna täpselt kätte linna- ja vallapiiri. Suuremate lumesadude ajal oli lumi ära lükatud linna poolt kuni linnasildini ja muus osas üldse lükkamata või siis tehakse seda pärast jalakäijate poolt lume kinnitrampimist. Umbes samast kohast on piiratud ka valgustust. Lambid põlevad üle ühe või halvematel aegadel üle kahe. Eile, s.o. siis juba uuel (eelarve)aastal olid küll kõik lambid põlemas. Ilusti valge oli. Vähemalt oli näha, kuhu selle jubeda libeduse tõttu kukud…

Hehh. Käisin eile sellelsamal kergliiklusteel ennast tuulutamas ja tagasi tulles juba linnas majade vahele valgustamata rajale pöörates sattus jala alla ootamatult selline libedam koht. Teate küll, mis edasi juhtub. See gravitatsiooni ja koordinatsiooni vastasseis, kus käed käivad nägu veskitiivad ja isegi stepptantsu profid vaataksid kadedusega, kui kiiresti võivad jalad vajadusel liikuda ja loomulikult kaasneb selle kõigega südamest tulev röögatus – aaaaaarghhhh. Vot. Ja nagu öeldud oli tegemist ühe pimedama majadevahelise kohaga ja sel hetkel kui see kõik juhtus oli minu ees umbes meetri kaugusel üks mutike. Ma arvasin varem, et nii vanad inimesed ei suuda nii kõrgele hüpata ja veel nii noorusliku kiljatuse saatel.

Üha enama ja enam tunnen ma kimbatust, mida öelda sünnipäevalastele nende sünnipäeval. Trafaretne "Palju õnne" tekitab minus vastakaid tundeid. Ühelt poolt on see justkui selline parastamine, kahjurõõm ja kergendus korraga, sest vanemaks saab keegi teine ja mitte õnnitleja. Ja sünnipäevalaps võtabki õnnitlused vastu lollakas naeratus näol, justkui oleks see nüüd kesteab mis õnn. Peale selle ei ole valdav osa minu tuttavatest või vähemalt nendest, kelle sünnipäevadele ma satun veel selles eas, et tunda siirast rõõmu vähemalt selle vanuseni elamisest. Minu vanaonu näiteks võttis eesmärgiks saada kõige vanemaks elanikuks kogu asulas. Räägitakse, et tema jaoks oli viimase eluaasta kõige rõõmsam päev see, kui sama küla kõige vanem elanik ära suri ning vanaonu sai kõige eakamaks inimeseks kogu küla või lausa kogu valla peale. See oleks see koht, kus sünnipäeva puhul on paslik õnne soovida.

Viimane kord, kui ma proovisin sünnipäevalapsele oma tegelikke mõtteid välja öelda, lõppes sünnipäevalise niiskete silmade ja nutuvõruga suu ümber. Sellel kenal neiul kätt surudes tunnistasin ausalt igasuguse heameele puudumist tema vanemaks saamise puhul. Hiljem tuli ta mu käes küsima, miks ma teda ei salli. Proovi siis seletada.

Kaotatud ja leitud asjad

Hämmastaval kombel ei paista enamik inimesi teadvat mida teha leitud asjadega. Üldine arvamus tundub olevat, et kellegi teise poolt kaotatud asi tuleb kindlasti üles korjata ning seda enda käes hoida, kuni seda küsima tullakse. Ja kui ei tuldagi, siis pannakse asi kuhugi karpi hoiule, sest kunagi ei tea, millal seda vaja võib minna. Mõned päevad tagasi oli Fb-s teade, et leitud autovõti ja leidmise aeg ning koht. Senini mulle endalegi arusaamatu mõtte ajel saatsin leidjale/kuulutajale tusase kirja, milles soovitasin leitud võtmed üle anda politseile. Loomulikult ei suutnud ma ennast tagasi hoida ning kirjutasin ka kirja lõppu paragrahvi, mille alusel leitud asjade endale jätmisega võib kaasneda kriminaalvastutus. Vastus ei lasknud ennast kaua oodata ning ma sain teada, et politsei on viimane koht kuhu sellise murega pöördutakse. Täna hommikuks sain leidjalt uue teate, mille kohaselt oli tänu Fb-le võti omaniku leidnud. Ilma politseita. Võtme kaotaja polevat isegi politsei poole pöördumise peale mõelnud. Mis seal ikka. Ühiskonna valdava  arvamuse kohaselt paistab politsei olevat hääbuv liik, kelle üksikuid isendeid võib veel näha pesitsemas ainult maanteede ääres, kus nad enese elushoidmiseks veel vaid aegajalt neljarattalisest pesast välja sööstavad ja autojuhtidele rasvaseid trahve välja kirjutavad.

ekraanitõmmis saidilt politsei.ee

Tõestuseks iseendale otsisin ma välja politsei kodulehelt viimase aasta jooksul leitud ja politseile üle antud võtmed. Ega neid just palju ei olnud. samas kui täna hommikuks oli Fb-s järjekordne võtmete leidmise teade...

NB: võtmete leidjad. Venelased kasutavad valdavalt saiti odnoklasniki.ru. Tehke endale sinna ka konto ja kuulutage leitud asjadest!

Vaata ja imesta

Kätte on jõudnud see aeg aastast, kui lastele jagatakse kottide kaupa maiustusi. Muhelev haldusjuht tõi lapse kommikoti minu kätte ja palus selle lapsele edasi anda. Ma küll pakkusin, et loen talle ikka luuletuse ka lapse eest, kuid ta rehmas veel ainult ukse vahelt käega ja läinud oligi.

Esimese hooga ma sättisin kommikoti nähtavale kohale kingisaaja pildi kõrvale. Aga see oli kuidagi häirivalt silma all. Seejärel surusin kommikoti sahtlisse, sest mul oli lõunal käimata ja kõht tegi sellist häält mida suudavad komponeerida ainult paremad elektroonilise saundi kokkusulatajad kui proovivad ühitada basskitarri ja klassikalise oreli heli.

Käisin lõunal ära, kuid kabinetis hõljus ikkagi tuntavalt kommipaki vaim. Seejärel helistasin lapsele:

"Sulle toodi kommipakk. Ega sa vastu pole kui ma selle ise tühjaks söön. Koti võid endale saada"

"Muidugi. Söö pealegi"

"?! ... nii lahke?"

"Muidugi. Sa ainult vaata ja imesta!"

Edasine vestlus tõi natuke selgust. Nimelt on õhus balletiteema. Selge see, et baleriinid ei saa tantsida oravaga komm suus ja šokolaadist jõuluvana käes. Tõepoolest, mis muud kui ainult vaata ja imesta...

Jalajäljed

Ma võisin olla vast nii nelja-viieaastane ja vaatasin imetlusega, kuidas meie uhiuue maja ette asfalti pandi. Suured veomasinad, teerullid ja soe asfalt. Võimas värk! Hoovi vanemad lapsed - nohh, nemad võisid olla vast seitsmesed ja tundsid juba numbreid, proovisid tenniste jälgi värskesse asfaldisse jätta ja kui see hästi ei õnnestunud, siis otsisid väikeseid killustikukive ja tippisid sooja ning alles pehme asfaldi sisse aastaarvu. See oli midagi väga tähtsat ja ma vaatasin hardas lugupidamises pealt. Ega jõmpsikaid muidugi poleks kampa  võetudki. Nüüd on sellest üksjagu aega mööda läinud aga vähemalt kümmekond aastat tagasi oli see aastaarv seal veel alles. 

Nüüd olen ma siin otsinud kõige kiiremat ja mõnusamat teed korterist töö juurde. See on viinud mind läbi hoovide ja vähem kasutatavate tänavate.  Sellistel jalutuskäigul on mulle silma jäänud üllatavalt paljudes kohtades väikeste jalgade jäetud jäljed betoonivalu sees. Majade vundamendi äärtel või üle muru viivatel valubetoonist kõnniteedel. Midagi parata pole. Iga kord kui ma selliseid jälgi näen, siis püüan ma mõistatada, kas nende jälgede tegija on ka praegu samasugune tegus elurõõmust pakatav tegelinski? Või on temast saanud hoopiski mapiga korteriühistu juhatuse liige, kes kammib hõreneva pealae peitmiseks juukseid üle pea ja peab vererõhu alandamiseks võtma tabletti iga kord kui näeb mänguhoos lapsi? Aga võibolla see topeltlõua ja kileda häälega trepikodade hirm, kes saadab kaebekirjasid kohalikku ajalehte ja politseile noorte ebasündsa käitumise kohta oli kunagi ise punapõskne jõnglane kes sai emalt peapesu, kui tuli koju kummikud üleni tsemendised? Selles valguses vaadatuna tundub täiskasvanud ja korda armastava inimese perspektiiv masendav...

Pühapäev

Pühapäev. Kuhugi kiiret ei olnud. Magasin nii kaua kui vähegi jõudsin. Käisin rattaga töö juures. Ilmselt harjumusest igal hommikul sama teed sõita. Tagasiteel tegin väikese ringi ja vaatasin kuidas linna ümberkaevamine edeneb. Ilmselt on mingite eurorahade kasutamise tähtajad kukil, sest terves linnas korraga toimub torude vahetamine. Samas lisab kogu see torutööde tegemine üksjagu elevust, sest linna liiklusskeemist on saanud labürint. Tupiku ja ümbersõidumärke ei kasutata. Arvatavasti eeldavad töömehed, et küllap autojuhid ja teised liiklejad saavad isegi aru, et läbisõitu ei ole, kui jõuavad kohani kus tee on üles kaevatud ja hoolikalt teepervele tõstetud. Nojah. Üheski seni teadaolevas kohas polnud tööd lõpetatud aga see-eest oli veel paar tänavat üles kaevatud. Ühes sellises kohas puuris miski terav end läbi rattakummi ja ülejäänud tee jalutasin ratas käekõrval. Eks niimoodi oligi rohkem aega ümbrust vaadata.

Kuulasin raadio arhiivist saateid, mida olin juba ammu tahtnud kuulata. Sõin. Kuulasin ära ka need saated, mida ma ei tahtnud eriti kuulata aga arvasin, et tasuks kuulamist. Sõin. Parandasin ära rattakummi. Parandasin ära rattapumba. Vaatasin sööki ja otsustasin, et ma ei ole näljane. Kui mul nüüd kiiresti ühtegi head mõtet ei tule, siis olen sunnitud koolitööd tegema hakkama. 

hambaarsti juures osa 2

Milline võiks olla vestmikus näidislause hambaarsti juures kasutamiseks? Ilmselt midagi sellist: "Ma soovin ravida/plommida/proteesida/välja tõmmata esihammat/silmahammast/purihammast. " Siis ma proovisin ette kujutada, mis näoga arst mulle pärast sellist lauset otsa vaataks ja tema küsimus oleks ilmselt: "Kõike seda või. Hea küll. Aga mis järjekorras?" Seega vestmiku variant jäi ära ja lootsin, et arst suudab isegi aru saada, mis vaja teha on. Muuseas. Olete ehk tähele pannud, et hambarstidel ja juuksuritel on üks ühine joon. Hoolimata sellest, mis sa neile enne ütled, nad teevad oma tööd ikkagi nii nagu ise tahavad. Ma korraks isegi kaalusin, et peaksin kuskilt ajakirjast moodsa naeratuse pildi välja lõikama ja selle enne protseduuri arstile andma aga siis lõin käega. Nagunii on tulemuseks vana hea pealt pikem, tagant lühem hambaarsti variant, et puurime selle vana plommi välja ja paneme uue asemele.

Tegelikult sujus kogu käik üsna ladusalt. Arstil oli meeles, mis ta mulle eelmine kord oli lubanud ja tegi selle ilusti ära. Muidugi oli lõbus tema kimbatust jälgida, kui ta palus mul lõugu ühel või teisel viisil liigutada samal ajal kopeerpaberit hammaste vahel hoidaes Ta arvas, et ma ei saa sõnagi vene keelest aru aga ta ei saanud ka mulle ette näidata, sest tal endal oli mask suu ees. Tema liigutused kätega olid väga ilmekad.... Kui keegi kasutaks samasuguseid zeste kusagil hämaras ja vähekäidavas kohas, siis ma ilmselt ei peatuks enne kui olen jõudnud ohutusse kaugusesse.

Räägitakse, et...

Sattusin seltskonnas kokku ehitajaga, kes polnudki mingil põhjusel veel Soome tööle läinud. Tore noormees. Mis siis, et ta oli äsja lubadest ilma jäänud, mis siis et ta ajas tõstukil edaspidi ja tagurpidi käigu segamini ja hiljem tuli ilma tõstukita läbi ajada. Just sedasorti, alati hakkamist täis sell, kes on ikka valmis kõike proovima ning kelle raugematut rõõmsameelsust ja hajevil olekut ümbritsevad inimesed ruttu kartma õpivad. Vot ja tema oli äsja tulnud ehitusobjektilt Narva lähedalt. Ta rääkis teesklematu siirusega, kui koletu kant see ikkagi tegelikult oli. Ta ise polnud näinud ega osanud öelda kuskandis aga kindla peale on Narva ümbruses reostus meeletult suur. Kohalik tööstus laseb reoveed otse jõkke ja jõgi on nii reostatud, et selle äärde on pandud valvama automaatidega valvurid. Arvatavasti selleks, et keegi ei saaks jõe äärde vaatama minna. Tõsi. Narva mõlema elektrijaamani (neid on tegelikult kaks. Balti Elektrijaam ja Narva Soojus-Elektrijaam) on rajatud jahutusvee kanalid. Kohe Narva SEJ taga algab Sirgala Karjääri territoorium ja kanalit ületava silla taga on värav koos valvuriga. Kui mina seal käisin, siis paistis tema kõige ohtlikumaks relvaks olema raadiosaatja ning temagi poolest oleks ma võinud kanali kõige täiega sisse pakkida ja jalgratta pakiraamil minema viia. Mis puutub Narva jõe ääres käimisesse, siis seal on küll liikumine piiratud, kuid mitte niivõrd reostuse kui just sellepärast, et tegemist on piiritsooniga. Jällegi ise pole näinud, kuid usun, et piirivalvepatrullil võivad relvad kaasas olla küll...

Lisaks sellele oli tubli ehitaja näinud vähem kui poolekilomeetrisel jalutuskäigul korterist poodi tee ääres vedelemas vähemalt nelja narkomaani poolt kasutatud  süstalt. Võib nii olla küll. Minu enda kogemus ülteb, et Tallinnas oleks nii mõneski piirkonnas saak hoolikal vaatlemisel oluliselt suurem.

Mis puutub Venemaalt odavakauba üle piiri toimetamist, siis kohalikud inimesed ei nimeta seda mitte salakaubakaubaveoks, vaid tööks. Suurem osa inimesi jäävad siiski seadusega ettenähtud ja lubatud kaubakoguste piiridesse. Sama asi toimub ka vastupidi. Pihkvast korraldatakse Tartusse regulaarseid väljasõite Lõuna-Keskusesse. Põhjus on selles, et kõik see kaup, mis venemaale mujalt sisse veetakse on oluliselt kallim kui näiteks Eestis.

Muuseas. Pärast seda, kui piirivalve hakkas piiril määrama sõidukitele paagis oleva odava Venemaa kütuse eest aktsiisi, langesid Narva ametlikes tanklates hinnad ja vähenes piirjärjekorras olevate sõidukite hulk. Samuti olen kuulnud, et võrdeliselt piirijärjekorra vähenemisega on müügile tulnud suur partii mahukate kütusepaakidega odavaid autosid. Ja nüüd ei olegi siin tanklates enam Eesti kõige kallim kütus.

20 aastat Põhiseadust

Suvel  pakuti kõrgematele ja madalamatele riigiametnikele võimalust Teeme ära stiilis kampaania korras pidada loeng Põhiseadusest gümnaasiumiastme õpilastele. Loomulikult panin ma oma nime kirja. Tehtud-mõeldud. Tõsi see teadmine hakkas koitma mulle seda kirkamini, mida lähemale jõudis 1.oktoober. Lõplik äratundmine saabus lõplikult umbes poole loengu peal. Olin enda arust otsinud välja huvitavamad faktid PS saamis- ja loomisloost. Hilisematest kohtuvaidlustest ja muust. Aga ei ole parata. Kui jurist muigab, siis ei ole teistel naljakas. Võibolla ei olnud minu sissejuhatus ka just kõige õnnestunum. Ma olin näitliku õppematerjalina kaasa võtnud põhiseadusassamblee (protokollide) koguteose. Kes on seda näinud, see teab, kes ei ole, siis see raamat ei ole tellisepaksune. Pigem tuhaplokk. Ma lubasin rõõmsa näoga, et kui minu arvates ei tundu õpilastele minu ettevalmistatud loeng huvitav, siis ma loen neile sellest raamatust esimesed 300 lehekülge. Oi jeerum. Mõne õpilase näolt ei lahkunud see ilme, mis viitab enamasti kroonilisele kõhukinnisusele, kuni loengu lõpuni.

Asjaolu, et õppealajuhataja kogu loengu ajal saalist ei lahkunud võib olla põhjuseks, et õpilased midagi ei küsinud aga võis olla põhjuseks ka sellele, et loengu lõpuks olid kõik õpilased ikka veel alles ja mind ei olnud loobitud saalis olnud lahtiste esemetega.

Üldiselt ei parandanud mu meeleolu ka isik, kes esitas pärast loengu lõppu innukalt küsimusi. Jüri Nikolajev, Eesti Raadio Narva korrespondent. Eriti arvestades seda, et ta oli eelnevalt teinud minu kuuldeulatuses intervjuu õpilasega, kes ütles rõõmsalt, et tema jaoks küll loengus midagi uut ei olnud...

Erialakursused

Hommikul kohvi juues vaatasin kohalikust lehest "Gorod" vanu pilte linnast ja pilk libises üle kuulutuse, kus reklaamiti algavaid erialakursuseid. Puhtast statistilisest uudishimust vaatasin, mitut neist oleks võimalik õppida riigikeeles. Üks neist tegi mind väga nõutuks. Stroitel-otdelotsnik (ehitaja-siseviimistleja). Hiljem siiski selgus, et see sõna mida mina arvasin ära tundvat kirjutatakse siiski "odekolontšik".

Midagi pole muutunud

Kaardistasin täna N-linna hambaravi asutusi. Alustuseks püüdsin välja selgitada, kas võib igast hamba pildiga uksest sisse astuda, suu ammuli ajada ning õõnsalt oiata lootuses, et mind mõistetakse. Ning mis peaasi, hilisem arve oleks samuti äärmiselt mõistlik. Nagu arvata oligi siis tegemist on hella teemaga. Inimesed millegipärast kiinduvad ühte arsti ja tõstavad ta vaat, et jumala staatusesse ning on valmis oma uskumuse eest võitlema. Selliselt ma kogusin kolm soovitust. Sealhulgas üks selline, kes teenindab arvatavasti ainult neid, kelle ego ei luba endale odavat teenust osta...

Palusin ennast harida ka vajaliku sõnavara osas. Kõige õigem pidi olema kasutada sõnapaari вырвать зуб (kui käib juttu hamba väljatõmbamisest, mida ma kõigest väest vältida püüan) Kui aga pakuti alternatiivini ka sõnabaari ударить зуб siis ma muutusin ettevaatlikuks ja palusin ennast juhatada eestlasest tohtri juurde. Sellega paistis olevat sama lugu kui selle eestlaste kohvikuga. Linnalegendi järgi olla olemas aga keegi pole ise käinud. Õigemini keegi pole kunagi selle peale tulnud, et hakata ükskõik mis asutuses siin linnas eesti keeles rääkima.

Helistasin õhtu jooksul kahele numbrile. Üks ei olnud kasutuses ja teisest vastati mulle, et helistagu ma parem homme hommikul. Siis on ehk keegi kohal, kes minust aru saab. Nii palju ma olen juba aru saanud, et väljaspool tööd on mul lootusetu enda soove ja mõtteid edasi anda. Kui on tegemist minu jaoks olulise teemaga siis ma ei üritagi ise (tegelikult algul ikka üritan). Vestluspartneri esialgne innukas kaasamõtlemine ja võimalike sobivate lauselõppude pakkumine asendub suhteliselt kiiresti mõttelageda ilme ja klaasistunud pilguga. Ma teinekord ikka mõtlen, et millal mu vestlus lõppeb sellega, et ma avastan ennast iseõppinud tromboonipuhujate kutsemeisterlikkuse žüriis...

Kohvikust ja muust

Väidetavalt olla siin linnas kohvik, kus võib kohata eestlasi ja kuulda eesti keelt. Seni olen kuulnud emakeelseid lausekatkeid üksnes Prismas. Või ei, üks kord siiski ka turuhoones järjekorras seistes, kui minu taga seisvad noormehed omavahel rääkisid. Nend puhul oli üsna ootamatu, et nad rääkisid üle ühe lause eesti ja siis teise jälle vene keeles. Minu kõrv ei tabanud kummagi keele puhul tuntavat aksenti. Ilmselt kohalik eripära. Kui tahad siin oma jope olla, on vene keele oskus vältimatu.

Eile käisin Narva-Jõesuus grillimas. Tuttava juures. Enne minu ümberasumist kirdepiirile ta ikka aeg-ajalt jutustas mulle siinsest elust-olust. Tema mulle sellest kohvikust rääkiski. Nüüd oli tal võimalus mind sinna kohale viia. Tõepoolest, menüü oli riigikeeles ja teenindus samuti. Soovitan. Koha nimi on Modern.

Hiljem tegime väikese tiiru linnas, mida saatsid harivad ajalooteemalised repliigid: Näed, siia on uus asfalt pandud! Nojah, eks oli vaja ka. Muidu oli siin kole auk pärast seda autopommi plahvatust. Muuseas, minu toa aken jäi tol korral terveks. Näe, seal! (Näitab kolmekordset maja.) Omanik ehitas maja valmis, aga pole siin ühtegi ööd olnud. Kardab...

Tahtsin ta käes küsida, et kas neil oli lapsena ka selline mäng, kus nad üritasid kriidiga asfaldile joonistatud inimese kontuuridesse end pikali visata ja proovida mõnda aega samas asendis püsida. Unustasin. Küsin teine kord.

Sedalaadi ekskursid olevikku ja minevikku. Sekka mõned jutukad vanamehed, üks neist soovitas kindlasti proovida karuliha Ohotnik'us (hiljem osutus koha nimeks siiski Hunter). Väga harivad.

Isegi puhkuse ajal

Kallid sõbrad! Lõpuks ometi saan teile öelda, et olen ära käinud kindluses. Puhkuse ajal. Küllap teate, et puhkusesse on sama raske sisse elada kui pärast puhkust jälle sellest välja elada. Tean seda täpselt, sest mul on täna pärast puhkust esimene tööpäev. Kindlus oli... kuidas nüüd öeldagi... äärmiselt kindluselik. Paksud müürid, kahurid, vanad kulunud ning katkised asjad ja kohustusliku elemendina kuduvad valvuritädid ning jooksvad lapsed. Kaks neist olid koos minuga. Arvasin, et see võiks olla neile hariv ja tore.

Jõe mõlemal kaldal on kindlustused. Eesti poole peal on selline kõrgem ja kindluse moodi ning teisel pool jõge on müüridega ümbritsetud ala. Pidi seest tühi olema. Nii räägivad need, kes on seal käinud. Ma proovisin ka veidi ajalooürikutes tuhnida, et leida, kas jõgede vastaskaldal olevad ehitised on üksteisega olnud ka rohkem seotud kui ainult igikestva naabritevahelise vihavaenu kaudu, kuid ei leidnud midagi. Küllap on vastastikust mittesallimist ja teineteisele ärategamise rõõmu seni piisavamaks peetud kui vastastikuse liidu sõlmimist. Ja ma ei mõtle siinkohal ühte teist Liitu, mis sõlmiti küll mitmepoolselt, kuid mitte nende vahel, kes sellesse Liitu hiljem kuuluma hakkasid.

Kindluse juures tegutseb pooliseseisvalt kindluse Põhjaõu. Seal on tegev sepikoda, kindluse apteek ning käsitöökoda. Sissepääsu pileteid ostes anti piletiga kaasa ka linnuse meenemünt. Piletimüüja ütles, et selle saab Põhjaõues asjade vastu vahetada. Tõepoolest. Apteeker kõõlus ukse peal ja karjus juba eemalt, et nii kehva jumega nagu meie oleme, on tal tõsine mure meie pärast ning me peame silmapilk tema apteegist endale tarvilist arstimit ühes võtma. Meenemündi eest topiti pabertuutu apteekri silma järgi õiges koguses kokku segatud  ravimisegu ääreni täis. Hilisemal maitsmisel meenutasid koostisosad küll rohkem kuivatud aprikoose ja datleid. Samas aga ei saa öelda, et neis välismaa tarkade poolt suure hoolega kogutud ja haruldastes viljades (nii meile kinnitati!) oleks puudunud tervistav imevägi!
Lisaks sellele said lapsed sepa ääsi juures olevat lõõtsa tõmmata seni, kuni ära väsisid, lisaks hiigelsuure puuhobusega kiikuda ja puust sea seljas pildistamise jaoks rõõmsalt kössitada.

Linnuse hoovis on ka ausammas mehele, kes militaar.net foorumi andmetel elektrifitseeris Venemaa. Pilt on ka sealt foorumist pärit.

Ajaloohuvilistele muuseumi link:
http://www.narvamuuseum.ee/?next=virtuaal&menu=menu_ajalugu

Valaste juga

Wikipedia andmetel on Eesti kõrgeim juga 30m kõrge ning selleks on Valaste juga.
Iseasi, kas asjade kohta, mille loomulik olek on kuskilt kõrgelt alla kukkuda, on õige öelda kõrge? Ehk peaks hoopis ütlema, et kõige madalam? See ikkagi nagu ka ei kõlba. Hinnake ise!

Looduskaunite kohtadega kipub tavaliselt ikka nii olema, et selle ime, mida loodus on miljonite aastate jooksul lihvinud, vaatab juhuslik mööduja paraku ära umbes viie minutiga, et siis juba järgmises kohas vaimustesest õhata.

Joa juures oli ka trepp. Trepi ees olev värav ei olnud mitte ainult lukus, vaid kinni keevitatud. Ei oska öelda, kas kartusest metallivaraste ees või selleks, et inimestele ikka päris üheselt selgeks teha, et trepil kõndimine toimub päris-päris kõndija enda vastutusel.

Samuti paistis see olevat populaarseks kohaks, kus kinnitada noorpaari abielutõotusi. Igatahes oli seal ohtralt tabalukke.
Monedele neist - just nendele läikvamatele, olid noorpaari nimed eraldi sildile graveeritud. Teistel jälle otse sügavasse rauda kraabitud. Kirjakuju järgi arvatavasti lusikavarrega. Seda ilmselt kohas, kus pole metallitööriistad lubatud, kuid sisustamata aega on ohtralt.
Keegi abiellunutest oli tõenäoliselt hiljem leidnud, et see ei olnud siiski tema elu kõige parem mõte ning oli püüdnud tabalukku kätte saada. A' võibolla läks see tabalukk taaskasutusse?!

Vana tavern

Mul oli natuke aega ja tulin lõunat sööma. Vana Möldri-nimeline tavern osutus hiigelsuureks saaliks, milles ruumi proportsioone arvestades oli korralik puidust lett. Mulle umbes lõuani. Kuna ka leti taga oli põrand samas tasapinnas, siis müüjast oli näha ainult peanupp. Ma võitlesin sooviga küsida ülemisel riiulil eksponeeritud kleepuvaid jooke, kus tõenäoliselt on pudelisse aetud ka sisalik. Või siis vastupidi - enne pudeli kasutusele võtmist ei suudetud sealt sisalikku kätte saada. Kuna ma kiusatusest võitu sain, siis ei saanudki teada, kas müüjal on leti all peidus treppredel ülemistele riiulitele pääsemiseks. Salat, mille tellisin, oli muuseas hea. Mis siis, et krabipulgad olid sealsete kõigi salatite vältimatu koostisosa. Kuigi apelsinimahla juues ei saanud ma kuidagi üle tundest, et apelsinimahla tellitakse siin ilmselt ainult kokteili osana ja mulle mahla valades läks sinna puhtast tingrefleksist vist ka sorts viina. Kui taverni mõõdupuuks on väike vaat WC ukse kohal, siis on kindla peale tegemist autentse ajaloolise miljööga söögikohaga!

Linn

Ühel hommikul ei tulnud kraanist ei sooja ega külma vett. Kraani avamisel kostus sedalaadi korinat nagu odavates dinosauruse filmides taustaks lastakse. Igaks juhuks panin kraani jälle ruttu kinni. Mine tea. Töö juures polnud ka vett aga keegi ei paistnud seda imeks panevat. Kui ma püüdsin ääri-veeri sellest teistega juttu teha, siis küsiti minu käest, et kas ma ei teagi. Isegi lehes kirjutas, et korraliste hooldustööde ajaks keeratakse vesi kinni. Leheks osutus kohalik tasuta linnaleht - Gorod. Ma tunnistan, et ei ole selle lehe kirglik lugeja ning olen tähele pannud, et kui see jääb kohe postkastist ära võtmata siis kaob see sealt sama salapärasel moel nagu sinna ilmuski. Nende mõne eksemplari, mis mul on õnnestunud saada, põhjal on tegemist reklaami ja saatekava sisaldava välja-andega. Saatekavas olid ka Eesti kanalid esindatud. Tõsi küll kõige all ja väikses kirjas.

Raamatukogus

Huvitav, kui Rein Lang käis välja etteapaneku raamatukogudele n.ö kohustusliku kirjanduse loetelu koostamise kohta, kas ta siis arvas, et ka venekeelse lugejaskonnaga piirkondades peaks olema sama valik eestikeelset kirjandust kui nt kesk-eestis? Kui nii, siis igatahes pole siia linna veel see uuendus jõudnud. Kui läksin kohalikku keskraamatukokku raamatut laenutama, siis üsna ruttu tekkis kahtlus, et mulle vajalikku raamatut neil ei ole. Ei olnudki. Raamat tuli tellida ja hiljem selgus, et seda ei anta ka koju lugemiseks. Vähemalt nad ei tohi anda. Nad siiski andsid, kuid selle eest jätsin enda juhiload nende juurde hoiule.

Siiski, lisaks söögikoha teenindajale, leidsin raamatukogust veel kaks eesti keelt kõnelevat inimest. Nad arutasid just Ringvaates näidatud Varesesaare venelaste filmi üle ning arvasid, et küllap saaks igast linnast leida mõne Tabletka taolise baari ja mõned põhjakäinud inimesed. Neid kuulates ei suutnud ma aga ennast tagasi hoida ning läksin küsima, ega nemad ometigi Tallinna Televisiooni ei vaata? Üks vastas, et pole pähegi tulnud ja teine vastas, et on kogemata kanaleid klõpsutades näinud küll, et selline kanal olemas on. Praeguse seisuga jääb pealinna meerile pilt saatmata.

Tallinna Televisioon

Teate neid reklaamtahvleid, mis postide külge kinnitatakse? Muidugi teate. Siin linnas on need ka. Reklaamivad Tallinna Televisiooni. Kui ma leian kasvõi ühe inimese, kes siin linnas Tallinna TV-d vaatab, siis ma luban, et teen temast pildi ja lisan blogisse. Võibolla saadan isegi pealinna linnapeale tema pildi. Siis võib ta süda rahul olla, et kaks tänavatäit reklaami on tema televisioonile vähemalt ühe vaataja toonud. Eks tele tegemine pidigi kallis olema.