Kallid sõbrad! Lõpuks ometi saan teile öelda, et olen ära käinud kindluses. Puhkuse ajal. Küllap teate, et puhkusesse on sama raske sisse elada kui pärast puhkust jälle sellest välja elada. Tean seda täpselt, sest mul on täna pärast puhkust esimene tööpäev. Kindlus oli... kuidas nüüd öeldagi... äärmiselt kindluselik. Paksud müürid, kahurid, vanad kulunud ning katkised asjad ja kohustusliku elemendina kuduvad valvuritädid ning jooksvad lapsed. Kaks neist olid koos minuga. Arvasin, et see võiks olla neile hariv ja tore.
Jõe mõlemal kaldal on kindlustused. Eesti poole peal on selline kõrgem ja kindluse moodi ning teisel pool jõge on müüridega ümbritsetud ala. Pidi seest tühi olema. Nii räägivad need, kes on seal käinud. Ma proovisin ka veidi ajalooürikutes tuhnida, et leida, kas jõgede vastaskaldal olevad ehitised on üksteisega olnud ka rohkem seotud kui ainult igikestva naabritevahelise vihavaenu kaudu, kuid ei leidnud midagi. Küllap on vastastikust mittesallimist ja teineteisele ärategamise rõõmu seni piisavamaks peetud kui vastastikuse liidu sõlmimist. Ja ma ei mõtle siinkohal ühte teist Liitu, mis sõlmiti küll mitmepoolselt, kuid mitte nende vahel, kes sellesse Liitu hiljem kuuluma hakkasid.
Kindluse juures tegutseb pooliseseisvalt kindluse Põhjaõu. Seal on tegev sepikoda, kindluse apteek ning käsitöökoda. Sissepääsu pileteid ostes anti piletiga kaasa ka linnuse meenemünt. Piletimüüja ütles, et selle saab Põhjaõues asjade vastu vahetada. Tõepoolest. Apteeker kõõlus ukse peal ja karjus juba eemalt, et nii kehva jumega nagu meie oleme, on tal tõsine mure meie pärast ning me peame silmapilk tema apteegist endale tarvilist arstimit ühes võtma. Meenemündi eest topiti pabertuutu apteekri silma järgi õiges koguses kokku segatud ravimisegu ääreni täis. Hilisemal maitsmisel meenutasid koostisosad küll rohkem kuivatud aprikoose ja datleid. Samas aga ei saa öelda, et neis välismaa tarkade poolt suure hoolega kogutud ja haruldastes viljades (nii meile kinnitati!) oleks puudunud tervistav imevägi! Lisaks sellele said lapsed sepa ääsi juures olevat lõõtsa tõmmata seni, kuni ära väsisid, lisaks hiigelsuure puuhobusega kiikuda ja puust sea seljas pildistamise jaoks rõõmsalt kössitada.
Linnuse hoovis on ka ausammas mehele, kes militaar.net foorumi andmetel elektrifitseeris Venemaa. Pilt on ka sealt foorumist pärit.
Ajaloohuvilistele muuseumi link:
http://www.narvamuuseum.ee/?next=virtuaal&menu=menu_ajalugu
http://www.narvamuuseum.ee/?next=virtuaal&menu=menu_ajalugu
Kas sõnades "rõõmsalt kössitades" peitub sisuline vastuolu? Ei mingit kriitikat, lihtsalt arutlen (samal ajal priimust parandades).
VastaKustutaIvangorodi pool on mul läbi käidud, on jah seest tühi ja mingit sepikoda ka pole. Ehitist valvab vanem, ilmselt alkoholilembeline härra ning teise poole peamine atraktsioon on suur riigilipp, millega end pildistamas käiakse.
Sealsed ilma viisata linlased on kuulnud, et Eesti poolel on kõik palju uhkem ning nad on väga vihased, et nende omad ametnikud turismivärki käima pole saanud.