Nagu öeldud, on kõik siinkirjutatu puhas väljamõeldis...

Kell on 7, te kuulete ERR uudiseid... Teen silmad lahti ja panen uuesti kinni. Raisk. Ma vist ei harju kunagi ärkama pimedas. Täpselt nagu laulus: "Mis maa see on, kus öö sööb ära päeva..." No pole hullu. Tuleb üle elada. Natukene. Ainult õige pisut lasen silma kinni. Ega ei pea nii kohe ka tõusma ka

Mis kell on. Käekella seiereid ei ole näha. Uni on silmas ja müügireklaamis lubatud pimedas helendavad seierid ei helenda just nii kaua kui lubatud. 8. Kell on kaheksa. Mis kell mul töö juures esimene kohtumine oli? Ei mäleta. Mis päev on? Parem teen siis juba siva.  Brr. Mis siis, et küte on odav. Tuba on ikkagi külm. Hommikumantel selga ja teise tuppa. Miks? Ei tea. Ma olen alati nii teinud. Hästi. Teine raadio on ka mängima pandud. Nüüd kuulen mõlemas toas sama raadiot. Päevauudiste kommenteerimine, ajaloosündmused, sünnipäevalaste õnnitlemine. Huvitav, kas ma suudaks ise rääkida iga päev sama juttu? Nii nagu nemad seal raadios. Ei usu. Hähh. Vale vastus. Igal hommikul kui tööle lähen ütlen tere. Hommikuses kohvilauas räägime raadiost või hommikutelevisioonist kuuldud uudiseid. Tihtipeale isegi kommenteerides raadiost kõrva jäänud kommentaaridega. Pole mõtet endale valetada. Suudaks küll. Selle vahega, et hommikuprogrammi inimeste tööaeg saab läbi enne kui mina lõunale jõuan. Olgu. Las nemad teevad oma ja mina oma tööd. Kõigepealt tuleb sinna muidugi jõuda. Dushi alla. Hambad puhtaks. Külmkappi ei hakka isegi lahti tegema. Ma tean täpselt, et seal on purk sinepit ja kellegi käest saadud tundmatu hoidis. Kumbki ei kuulu kategooriasse hommikusöök, mis annab energiat terveks päevaks. Tegelikult sinepit võiks teinekord isegi proovida. See lööb kindlasti virgeks. Särk! Kus on särk. SEDA ei saa panna. Sellega ma olen juba 3 päeva käinud. Ega see ei tohiks must olla. Ei haise ka.Päriselt ka. Aga ei tea mis teised mõtlevad, kui terve nädala ühe särgiga käin. Nagunii märkavad.Naisterahvad enamuses ju. Mõni minut on aega. Triigin kähku teise särgi ära. ... soohh. Valmis. Veega putru ma ei söö. Pigem olen nõus endale sisendama, et mul ei ole kõht tühi. Töö juures saab kohvi. See paneb kõhule sellise paugu nagu lusikatäis hapet. Tühja kõhu peale igatahes enam ei mõtle. Nii. Püksid, särk, jope, telefon, võtmed. Vist on kõik. Uks lukku ja trepist alla. Tee peal jooksen kokku sonimütsis, flanellsärgis ja tuhvlites majaelanikuga, kes läheb ühisrõdule suitsu tegema. (Ühisrõdu on muidugi omamoodi fenomen nagu maja katuski. Mingitel inimestel on sinna ligipääs aga minul mitte.)Tundub, et suitsupakk, on olnud kohe äratuskella kõrval, sest suits on suus. Aaaa, tema ongi see kes ilmselt on sunnitud kella 8ni voodis olema ja ootama äratuskella helinat, et siis voodi kõrvalt suitsupakis haarata suits, lükata jalad tuhvlitesse ning enne veel kui korteriuks selja taga kinni langeb suits põlema panna. Tõmmata sügav mahv suitsu kopsudesse ja siis otsida kus on rõdu-ukse võti. Ülejäänute jaoks tähendab see suitsu järgi haisevat koridori. Ülejäänud see olen mina. Paistab, et kõik peale minu sõidavad liftiga. Minu arust isegi I korruse elanikud sõidavad liftiga kõige pealt 2 korrust ülesse ja siis alla, et uuesti tuppa minna. Ma ei oska küll seletada miks muidu I korruse elanik astub liftist välja ja teeb oma korteri ukse lahti. Maailm ongi täis erinevaid inimesi ja me kõik oleme omamoodi veidrad. Arvatavasti mõtlevad teised minust, et küll on teiste suhtes hoolimatu, et ta niimoodi trepist käib ja oma jalapadinaga teisi häirib. Sõitku liftiga. Lifti mootoriruum on minu korteri seina taga. Ma kuulen, kuidas lift hommikul 1/2 kuuest üles-alla hakkab sõitma. Ma arvan, et mu vastumeelsus lifti kasutamisest ei tulene sellest. Pigem ma veenan ennast, et tegemist on minu puhul hädavajaliku liikumisvajadusega ja liftiga sõites jääks see mul saamata. Võibolla on see hoopis klaustrofoobia.

Kojamees on õues kõnnitee puhtaks lükanud. Tubli. Samas tähendab see seda, et minu auto on lume all. Autot tuleb parkida sõidutee ääres maja taga. Mujal ei ole kohta. Aga kuna seal autod pargivad, siis ei saa seda ala lumest puhastada. Kui nüüd kevadeni suuremat sula ei tule, siis jään ma oma madala autoga varsti sealt hooldamata alalt maha sõites lihtsalt põhja peale kinni. Juba praegu on teeservas tubli 15 cm jääkiht. Noh, ehk tuleb sula. Lõpuks tuleb alati. Auto läheb käima. Külma ei olegi palju. Mõni kraad alla nulli. Kraabin klaasid jääst puhtaks ja jään ootama millal saan jäise ning lumise perve pealt maha sõita. Nüüd. Ei. Perv on jäine ja lumine ja kui ma niigi ei seisaks ühe koha peal võiks öelda, et ma jäin kinni. Natuke nõksutamist ja auto on lume ja jää seest liikuma saadud. Kena. Raadiost räägivad samad tüübid sellest, et Korea ja koera vahe on ainult tähtede järjekorras. Jumal tänatud, et nad vähemalt koeralihast süldi retsepte ei jaga. Kui seda juttu ja muusikat tähelepanelikult kuulata siis peaks lutiididega (masinapurustajad Inglismaal) ühinema ja raadio puruks lööma. Ma ei teagi miks ma raiskasin tunni selleks, et teisest autost makk kätte saada ja 2 tundi selleks, et see enda autosse panna. Tegelikult tean, aga teile ei ütle. Auto koliseb nagu üks asi, mis koledal kombel koliseb... jätkub... Ma mõtlen kolin. Ma ei ole midagi parandanud :)