Kuidas kõik tegelikult oli

Inimesed nagu mina, see tähendab tasakaalukad, hoolikad ja ettenägelikud, teavad et pikka aega tühjendamata postkast võib anda soovimatutetele isikutele teada korteriomaniku pikema-ajalisest eemalviibimisest ja tekitada sellises valvsas elemendis soovi jagada ümber materiaalseid väärtusi mida omanik parasjagu ei kasuta. Postkast on ju hea indikaator, sest täielikult on välistatud võimalus, et keegi jätaks oma postkastist ära võtmata põneva reklaami ja vajaliku saatekavaga. Minul on selle viimasega küll omamoodi suhe. Kui ma enda postkastist jätan linnaleht-saatekava ära võtmata siis teeb seda minu eest keegi teine hoolikas ja tähelepanelik isik. Ma ei tea kes ja seetõttu pole saanud talle selle eest oma tänu edasi anda. Nojah. Inimene nagu mina, vast isegi veel toredam, kuid talle pole seda vaja öelda, palus et ma hoiaks tema postkasti tühjana ning andis mulle selleks tarbeks postkasti võtme. Ma panin võtme hoolikalt tasku enda omade juurde ja käisin regulaarselt ning hoolikalt postkasti tühjendamas.



Pilt: www.paulnoll.com



Kuni ühel õhtul tavapärast anti-postiljoni ringi tehes tundus, et midagi on valesti. Vanalinnas raekojas lõi kell südaööd ja kellagongide kaja kõrvus kumisemas oli äkitselt minu ümber ja üle parv kriiskavaid säravate hammaste ja lõõmavate silmadega nahkhiiri. Igaüks suur nagu tiibadega jalgpall. Samal ajal ilmus otsekui maa alt triibulise vammuse, puhvpükste ja säärsaabastega vanamees, kes hakkas hetkegi kaotamata minu peale lõugama: "Vai sina ametnikutühmast tindisolkija tulid siia minu linnukesi kaema ja üles tähendama. Ise sa ei tea todagi kummas otsas sirtsul pää om, enne kui too pole vilinal kõhutuult lasknud!" Ma tahtsin öelda küll, et lennusuuna järgi on võimalik tavaliselt üsna täpselt öelda kummal pool nahkhiirel pea on, kuid vanamees lõi kannaga vastu maad nii et rautatud saapast lõi tänavakividel tuld ja korrapealt tõusis kange tuul mis mu õhku tõstis. Järgmisel hetkel olin ma kuskil hämaras koopas ja istusin millegi suure, ümara ja kõva asja peal ning mulle vaatas otsa hobusenäoga (tõsi, hobused ei ole tavaliselt näost tahmased ja ei kanna kaitseprille) elukas, kes oli suur nagu lohe ja üleni soomuseline. Isegi kui rohekalt veiklevad soomused, ogaline saba ja köhimise ajal suust tupruv suits poleks eluka liiki võimaldanud kindlaks teha siis rinnal olev titaanist silt kirjaga Lohe Ewald ei jätnud küll mingit kahtlust, et nüüd olen ma sattunud lohe koopasse. Kõigile neile kes arvavad, et lohed magavad väärismetallist varanduse kuhja otsas võin ma kinnitada, et nii see on. Vähem tuntud fakt on see, et nohu käes vaevlev lohemadu kipub aevastades tuld purskama ja tema pesa näeb välja rohkem känkraks sulanud põrandaga ja nõgiste seinadega rehielamu moodi välja. Ei tea, kas külmetus oli Lohe Ewaldi isu rikkunud või ta polnudki lihatoiduline, igatahes mind ta ära süüa ei tahtnud. Ilma sõnadeta kuid väga ühemõttelisest pilgust sain ma aru, et kohe kui ma annan ära kõik kaasasolevad läikivad asjad, siis ma olen lohe käest pääsenud. Korraga, justkui magnetiga oligi läinud foolium minu mütsi seest ja taskust lapse jõulupakist pärit kuldne shokolaadimedaljon. Rääkimata sentidest ja läikivast postkasti võtmest. Ronisin rutuga lohemao muna otsast maha ja tegin, et sealt hirmsast kohast minema sain. Jooksin koopasuust välja ning järgmisel hetkel seisingi juba postkasti juures aga .... aga võtit mul ju enam ei olnud....

Proovi siis nüüd sellele inimesele seletada, et ega mina tegelikult ei kaotanudki ta võtit ära.