Jalajäljed

Ma võisin olla vast nii nelja-viieaastane ja vaatasin imetlusega, kuidas meie uhiuue maja ette asfalti pandi. Suured veomasinad, teerullid ja soe asfalt. Võimas värk! Hoovi vanemad lapsed - nohh, nemad võisid olla vast seitsmesed ja tundsid juba numbreid, proovisid tenniste jälgi värskesse asfaldisse jätta ja kui see hästi ei õnnestunud, siis otsisid väikeseid killustikukive ja tippisid sooja ning alles pehme asfaldi sisse aastaarvu. See oli midagi väga tähtsat ja ma vaatasin hardas lugupidamises pealt. Ega jõmpsikaid muidugi poleks kampa  võetudki. Nüüd on sellest üksjagu aega mööda läinud aga vähemalt kümmekond aastat tagasi oli see aastaarv seal veel alles. 

Nüüd olen ma siin otsinud kõige kiiremat ja mõnusamat teed korterist töö juurde. See on viinud mind läbi hoovide ja vähem kasutatavate tänavate.  Sellistel jalutuskäigul on mulle silma jäänud üllatavalt paljudes kohtades väikeste jalgade jäetud jäljed betoonivalu sees. Majade vundamendi äärtel või üle muru viivatel valubetoonist kõnniteedel. Midagi parata pole. Iga kord kui ma selliseid jälgi näen, siis püüan ma mõistatada, kas nende jälgede tegija on ka praegu samasugune tegus elurõõmust pakatav tegelinski? Või on temast saanud hoopiski mapiga korteriühistu juhatuse liige, kes kammib hõreneva pealae peitmiseks juukseid üle pea ja peab vererõhu alandamiseks võtma tabletti iga kord kui näeb mänguhoos lapsi? Aga võibolla see topeltlõua ja kileda häälega trepikodade hirm, kes saadab kaebekirjasid kohalikku ajalehte ja politseile noorte ebasündsa käitumise kohta oli kunagi ise punapõskne jõnglane kes sai emalt peapesu, kui tuli koju kummikud üleni tsemendised? Selles valguses vaadatuna tundub täiskasvanud ja korda armastava inimese perspektiiv masendav...