Üks ei jää ilma teiseta

 Mulle autokoolis õpetati, et pidurdusteekond koosneb kolmest etapist. Reageerimine, pidurite rakendumine ja auto aeglustumisteekond kuni peatumiseni. Ausalt öeldes pole pärast autokooli eksamit mul enam neid teadmisi kunagi vaja olnud. Kui vaja siis pidurdan, kui vaja pole siis ei pidurda. Kui ma viimati jälle idapiirilt pealinna sõitsin, siis kusagil Kuusalu ja Jõelähtme vahel nägin ma teeservas seisvat autot. Politsei, mõtlesin ja hoidsin kiirust mõõdukalt lubatud piirides. Oligi. Sõitsin neist mööda ja seejärel keerasin teise sõiduritta, et sõita mööda ka ees sõitvast autost. Kohe seejärel hakkas seesama masin, mis minu ees sõitis sädemeid pilduma ja madala häälega mörisema. Soohh. Ah nii. Esimese hooga olin arvan ud, et keegi on omale aianurgas seisvast vanast autoromust krati teinud ja see lendab nüüd sädemeid pildudes mõisa aita soolapekki ja seepi varastama. Hakkasin alles pärast mõtlema, et küll on tore, et ma sellel autol taga ei sõitnud. Muidu oleksin saanud omale ehk teise mehe summuti otse esiklaasi ja halvemal juhul teada, mis tunne on olla vardasse aetud nagu grillkana.

Aga see pole veel kõik. Olin jõudnud uuesti pikemaid otsasid sõitvale juhile omasesse transsi langeda, kus pea tühjeneb mõtetest ja alles jäävad ainult reaktsioonid. Vastutulevaid autosid oli ka üksjagu ja sõita sai ainult lähituledega. Korraga nägin enda kõrval teisel rajal metskitse valget tagumikku välkumas. Mäletan, et pöörasin veel pead, et küljeaknast seda looma vaadata. Alles hiljem hakkasin mõtlema, et kui see loom oleks jooksnud paar meetrit paremale, siis ma oleks ilmselt saanud kojameeste vahelt kitsekarvu välja kiskuda enne kui auto klaasivahetusmeestele üle annan.

Ja nüüd küsimus – kui auto sõidab 90 km/h, mille lähituled valgustavad ütleme nii 45 meetrit, siis millise vahemaa läbib hea reaktsioonikiirusega juht enne kui  auto aeglustuma hakkab? Mina vastust ei tea aga võibolla keegi teist teab. Ühes ma olen kindel.  See kits, kellest ma mööda sõitsin oleks ilmselt näinud süttivaid tagatulesid. 

ja kes teie olete?

Ma olen tähele pannud, et kui ma koridoris olevat postkasti paari päeva jooksul tühjaks ei tee, siis sama maagiliselt kui sinna tekkib kohalik nädalaleht „Gorod“, see ka sealt ära kaob. Võib-olla urgitseb selle postkastist välja tellimata posti jagav postiljon ise aga võib-olla keegi teine, kes tahab korraga mitmest lehest lugeda saatekava ja vaadata ajaloolisi pilte Narva linnast. Seekord ajaleht seisis aga postkastis juba mitmendat päeva. Selleks et korteriühistu arve postkasti mahuks, teen oma postkasti ikkagi aegajalt tühjaks. Nii ma  võtsingi parasjagu postkastist lehte välja kui minu poole tormas auruveduri kombel puhkiv naiskodanik. Ka mõõtmed ja hääle tugevus olid samast klassist.

„Vabandage palun, kus te elate?“

„Ma elan siin.“

„Millises korteris ja kes te üldse olete?“

„Ahah.“

„Teate, mina olen trepikoja vanema. Ma kutsun teile politsei!„

Sel hetkel pidi küsitleja pausi tegema, et trepikäsipuu najal lõõtsutada. Mina kasutasin võimalust ja läksin minema. Mul ei ole midagi naabrivalve vastu ega ka mitte trepikoja vanemate vastu ega ka ausalt öelda selle vastu, kui inimesed on kella seitsmeks õhtul juba mitu päeva purjus olnud. Sellele vaatamata peaksid nad suutma selgitada miks neil on vaja teada mis korteris ma elan.

Ääremärkusena lisan, et postkastidele trepikojas kirjutatud korterinumbrid ja ma elan samas korteris nüüd juba rohkem kui 2 aastat.

Praeguseks ma tean enda korruselt kahe korteri inimesi nägupidi ja seda, et viiendal korrusel elav inimene armastab väga lihatoite (lõhna järgi otsustades). Oma viimases elukohas ma teadsin isegi seda mis on naabri koera nimi ning poemüüjat ja postiljoni tundsin nimepidi.

Uuel aastal uue hooga alustame vana looga

Pärast seda kui  ma sõitsin tuliuue Elroni rongiga Tallinnast Narva hakkasin aru saama inglaslikust vastuseisust kõigele uuele. See uus ei pruugi olla parem küll aga tekitab kindlasti ilmaaegu palju tüli. Ja siis olles vaevu omaks võtnud sinu vanaisa nooruspõlves tehtud uuenduse, hakatakse seda jälle muutma.

Esimene emotsioon rongi astudes oli muidugi mõnus. Vagun on puhas ja istmed kõrge seljatoega ning tiigrikarva triibulised. Lisaks veel vaikne salong ja kaitseväe maskeerimisriietes mõnusalt miniatuurse laua peale pead toetav tukkuv sell. Teistele enam lauda ei jätkunud, kuid see ei rikkunud mu tuju. Klienditeenindaja oli ka selline rõõmus ja abivalmist, et lust vaadata. Kui küsisin ta käest, kas esimene klass on ikka niipalju parem, et peaks hakkama seal reisima ja pileti eest rohkem maksma, siis ta rehmas ainult käega ja ütles, et sõitku ma kus aga tahan, kui ainult endale istekoha leian.

Umbes Kehrasse jõudes oli minu istmik hakanud ilmutama esimesi märke sellest, et vaatamata peenikesele väljanägemisele on istmed tegelikult ka peenikesed ehk sama minimalistliku polsterdusega, kui vanas Edelaraudtee rongis. Lisaks oli veel istmepadi ettepoole kaldu, nii et kui mõni reisija unustab täiel rinnal uue rongi mõnusid nautida ning jääb tukkuma, siis leiab ta end varsti põrandale libisenuna.

See-eest on aga väga mõnus vaadata tabloo pealt, mis on järgmine peatus, mis temperatuur on õues ja kui kiiresti rong kihutab.

Kahju ainult, et kui eelmisel aastal uute rongide sõiduplaanid avalikustati, siis lubati Tallinna ja Narva vahele kolme rongi päevas. Praegu sõidab neid ainult kaks. Mõlemad õhtul Tallinnast Narva ning hommikul tagasi ja sedagi üsna lühikese vahega. Aga uudistest lubas rongiminister Piilu-Parts, et kohe-kohe lisatakse igale poole ronge tihedamalt käima, siis võib-olla ei unustata ka seda muidu täitsa ununenud maanurka päriselt ära. Igatahes ootan ma kannatamatult restoranvaguni lisamist.

Tasuline tasuta teenus

Tellisin omale posti teel kaupa ja märkisin kauba kättesaamise kohaks Tallinna. Ei teagi, mis mul mõttes oli. Saadetis lubati kulleriga kohale saata aga kuna mina olin samal ajal hoopis ühes teises linnas, siis polnud seda kellelegi üle anda. Mulle jäeti väljastusteade postkasti, et olgu ma nüüd nii kena ja tulgu ise posti kandekeskusesse järele. Hästi. Väljastusteatise sain kätte aga pakile järgi minna ei saanud, kuna postkontor on pühapäeval kinni ja laupäeval ning nädala see ei ole mind. Helistasin Eesti Posti infotelefonile ja küsisin, kas nad saavad mulle paki teisele aadressile saata. Nad ütlesid, et saavad küll aga telefoni teel nad seda teenust ei osuta, sest see on tasuline teenus. Palusin siis kirja hoiutähtaega pikendada. Selle kohta mulle öeldi, et ka see on tasuline, kuid telefoni teel saab hoiutähtaega pikendada küll.  Minu küsimusele, et kui nad telefoni teel tasulisi teenuseid ei saa osutada, aga kirja hoiutähtaega saab telefoni teel pikendada küll, siis kas see on üks neist mittetasulistest tasulistest teenustest, mida saab telefoni teel osutada. Teiselt poolt kostis ainult piinatud inimese katkemiseni pingul hääl, mis vastas midagi arusaamatut aga väga viisakas vormis. Mis seal ikka. Halastasin teenindajale ja rohkem ei küsinud vaid läksin järgmisel päeval postkontorisse avaldust kirjutama.

Täitsin avalduse ja palusin kirja järele saata. Küsisin palju maksab ja mulle vastati, et alates sellestsamast päevast on see teenus tasuta. Huvitav, kas peaks uuesti infotelefonile helistama ja küsima kas nad nüüd osutatavad telefoni teel tasuta teenuseid posti edasi suunamiseks?

Soojad suveilmad

Ma ei ole eriti palju oma elust elanud korteris, noh välja arvatud keskkooli ja sõjaväe ja veel mõned aastad. Kokku nii kümmekond aastat. Ikkagi ma leian, et kui ma saan ise selle jaoks midagi tegemata kraanist sooja vett, siis ei saa see üks õige asi olla. Siin linnas muidugi on tavaks, et suvel võetaks nädalaks-kaheks soe vesi ära. Kuna tegemist on kõigile teada tuntud igaaastase paratamatusega siis ei ole ka kohalikud spordiklubid selles osas muud ette võtnud kui pannud pesuruumi uksele kohaliku trasside hooldaja teadaande koopia sooja vee puudumise kohta. See sooja vee puudumine natuke parandab mu meeleolu, sest siis on mul vähemalt kahel korral aastas asja korteri veemajanduse kraanide juurde. Ühed kinni ja teised lahti ning elektriboileri saba seina. Ega mul sellest soojast veest väga lugu olegi aga lihtsalt on hea tunne, midagi oma kätega teha.

Kohalik omapära on töötav prügišaht, mis suveilmade saabudes levitab huvitavaid aroome. Nooremale või lihtsalt hiljem urbaniseerunud põlvkonnale selgituseks, et see on umbkaudu poolemeetrise läbimõõduga toru mis algab kuskilt katuse lähedalt ja lõppeb alumise korruse prügiruumis prügikonteineri kohal. Igal korrusel on väike luugikesega väljavõte ja elanike poolt ruuminurka jäetud pulk, millega ilmselgelt alamõõdulisest luugist oma prügi läbi toppida. Seni ma vastasin kõigile julgelt, et see toru ei haise ega putukaid ei levita. Esimese punkti osas olen ma nüüd sunnitud sõnu sööma. Tahan loota, et teise osas võin ma jääda varem antud vastuse juurde.

Kontsert

Ülikool korraldas sünnipäeva puhul kontserdi. Üldist meeleolu kirjeldab ehk kõige paremini bändi enda poolt öeldud repliik kahe pala vahel:"korralik trash metal üritus. Kohal on kaks tuletõrjeautot, politsei ja bändi buss põleb". Kontserti siiski ei katkestatud ja soovijad võisid edasi kakelda. Poole kontserdi pealt said üldiselt soovijad otsa ning lõpp lõppes üldises üksmeeles ja rahvaste sõpruses.

Teeoludele vastav sõiduk

Mõlemad pildid on tehtud eelneval nädalal.

Takso

Tellisin telefoni teel takso ja dispetser pani toru ära enne kui jõudsin talle öelda, et maksan arve alusel. Takso tuli. Ma tegelikult ei tea, kas see ikka oli takso, sest plafooni ei olnud ja hinnakirja ma ka ei näinud. Ega ma väga ei otsinud ka. Kui ma pärast sõidu alustamist ootasin taksomeetri käivitamist, siis seekord seda ei tehtud. Kui ma oleksin palunud taksomeetri käivitamist oleks juht pidanud arvatavasti sõitma garaaži seda otsima. Ei saa muidugi välistada, et selle takso tootmise ajal kuulus taksomeeter lisavarustusse ja seda ei olnud tellitud. Sõit maksis 2 eurot ja arvet ma ei küsinud.

reklaamida võib kõike

Millalgi eelmise suvel hakkas toll sisse kasseerima aktsiisi venemaalt auto paagis toodavalt kütuselt. See kahandas autoga piiriületuse järjekorrad pea olematuks. Kui varem koosnes piirijärjekord kütuseveoks sobilikest VW Passatitest ja Ford Econoline'idest, siis nüüdseks on need autod piirijärjekorras pigem haruldased. Kui enne oli autode jaoks elava järjekorra pikkus minimaalselt 36 tundi, siis praegu seda järjekorda enam sisuliselt ei olegi. Registreeri ennast ära ja vura muudkui piirile. See muidugi käib ainult sõidukiga piir ületamise kohta. Kuna kütust enam tuua ei saa, siis ei käida üle piiri kahe paki sigarettide ja pudeli viina järel autoga vaid jala. Jalakäiate järjekord on nüüd umbes 30 minutit või rohkem.

See oli taustainfo.

Olen praegu ajutiselt autovaba ja käin jala. Jääb rohkem aega ringi vahtida, inimesi ning ümbrust jälgida. Mulle on silma jäänud tööpakkumise kuulutused. Muud nime ma ei oska sellele kampaaniale anda. Võimalik, et aktsiisivaba kütusega hangeldamise kraanide kinnikeeramisel muutus surve kohalikule sotsiaalabisüsteemile nii rängaks, et korraldati kampaania, mille käigus avalikustati salasigarettidega kauplejate majandusaasta aruanne ning et selle ettevõtmise aastakäive on 40 mlj eurot. Vaata aga. Hea teada. Ootan huviga järmist majandusaasta aruannet.



Mäest alla viuh, siuh ja mürts

Ennevanasti, siis kui linnud ja loomad veel inimkeeli kõnelesid, elasid lõunamaal pääsukesed kes olid väga aplad. Kui teised pääsukesed sööstsid sinitaevas ja täitsid kõhtu lennu pealt püütud putukatega, siis nemad parema meelega tukkusid päikese käes ja sõid tiigi ääres konni. „Olge nüüd ometigi pääsukeste väärilised ja lennake koos meiega taevas“ sõitlesid nõtked pääsukesed oma laisku suguvendi. „Lennake ilusa ilmaga kõrgel ja enne vihma madalal, et inimestele näidata kui vihma hakkab sadama.“ Aga laisad sellid rehmasid vaid sabaga ja lösutasid tiigimudas edasi. Hiljem läksid nad nii paksuks, et ei jaksanud enam lennata ja suurest piinlikkusest rändasid kaugele põhjamaale. Tänapäeval kutsutakse neid pingviinideks. Nüüd räägivad pääsukeste emad oma tütardele, et pingviinid on need pääsukesed, kes ei suutnud loobuda söömisest pärast kella kuute õhtul.

Novot. Mina siis võtsin ennast nädalavahetusel kokku ja läksin Kiviõli tuhamäe suusakeskusesse. Ilm oli talviselt karge, mis tähendas ligi kümmet miinuskraadi ja korralikku tuisku. Rendist sain varustuse ja üllataval kombel olid kohapealsed hinnad odavamad kui veebis väljareklaamitud hinnad. Juba see tõstis mu tuju. Alt vaadates tundus mägi päris kõrge ja mäe profiil väga lauge. Ülesse jõudes sain aru, et ehk ei oleks pidanud alustuseks valima siiski kõige järsemat nõlva. Poole laskumise pealt tulnud mõte sai mõnda aega laiutada ja tänitada aga siis kandis adrenaliintulv ettevaatusele sundinud mõtte kaugele asustamata saarele, kus ta redutab tänapäevani. Enne veel kui ma alla jõudsin oli mulle meelde tulnud kuidas suusatamine käib ning siunasin tõstuki järjekorda ning aeglast tõstukit. Tuhamäe suusakeskuses on 2 populaarset nõlva. Üks pisut järsema algusega, teine üsna ühtlane. Infotahvli järgi on mõlema nõlva pikkuseks 400 m. Kui ma sealt laugemast nõlvast alla sõitsin siis loomulikult olin ma enda arvates mäe kõige osavam ja tegin uhkeid kaari ja poognaid kuni sattusin värskelt tuisanud lume vaalu. Edasine liikumine võiks kehaasendi järgi kanda nime pääsuke, s.t käed laiali nagu tiivad ja jalad harkis nagu pääsulinnu saba. See oli ka ainuke mis pääsulendu meenutas. Maandusin mürtsti kõhuli lumes nagu pingviin ja enda arvates põrkasin veel paar korda üles ja allagi enne kui pidama sain. Puhusin suu lumest tühjaks ja kiire rehkendus andis tulemuseks, et vajalik arv käsi jalgu on olemas ja täiesti kasutuskõlblikud.

Edasi hakkasin silmanurgast jälgima, kes kuidas sõidab ja siis proovisin nendega ühes tempos või neist lausa mööda sõita. Mõni oli ikka väga kiire. Sattusin ühe sellisega koos tõstuki peale ja tegin ääri-veeri juttu, et mis ja kas ja kuidas ning kuidas ta ikka nii kiire on? Sell ainult muheles ja ütles kui kaua ta juba on mäesuusatamist harrastanud. Neid aastaid oli rohkem kui minul vanust. Veel rääkis ta midagi suuskade pöörderaadiusest ja carvingust aga sellest ma suuremat aru ei saanud ja pärast püüdsin lihtsalt tema tuules  ja jäljes sõita. Mingil hetkel sain ma ikkagi aru, et kui ma peaksin kukkuma selle kiiruse pealt, kui tema sõidab siis ma ilmselt ainult paari üles-alla põrkamisega ei piirduks.

Suusatajaid oli muidugi igasuguseid. Valdav osa oli küll selliseid kellel oli uus ja läikiv varustus ning kes rääkisid omavahel suuskade jäikusest ja kantide teravusest ja sellest, et tegelikult on nemad Liivimaa parimad suusatajad aga täna lihtsalt on neil valed kindad ja sellepärast jääb nende osavus teistele märkamatuks. Oli selliseid kes ei rääkinud sõnagi vaid seisid stoilise rahuga tõstukijärjekorras ning mäe harjal süttis nende silmis kirjeldamatu hõõgus ning nad tuhisesid mäest alla viisil, mis ei tohiks loodusseaduste järgi võimalik olla. Aga jäi silma ka villase poolmantli ja allalastud kõrvadega sonimütsiga tegelane ning keegi kes oli pidanud lume tõrjumiseks sõrmikuid parandama teibiga. Mina enda küünarnuki ja seljakaitsega varustatud mootorrattajopega jäin sinna kuhugi vahepeale.

Pärast mäepileti aja täitumist logelesin mõnda aega sööklas. Söökla mulle päris meeldis. Hinnakiri oli väga lihtne. Leti kohale olid riputatud taldrikud hinnaga. Supitaldrikusse oli kirjutatud hind 2,5 € ja praetaldrikule 7,5 €. On odavamaid kohti aga samas sõltus portsu suurus igaühe enda insenertehnilistest oskustest, ehk sellest kui suure virna ta suudab kokku kuhjata, mis püsib taldriku peal vähemalt kassast mööda saamiseni.

Rääkisin veel mõne lauduri/suuskuriga ja küsisin kuidas tuhamägi võrreldes teiste Eesti mägedega ka on? „Suht samaväärne“ oli valdav vastus. Kuutsemäel pidi küll rohkem ja erineva raskusastmega radasid olema, kuid Tuhamägi on igati konkurentsivõimeline.

Minge, vaadake ning kindlasti ka suusatage! Minule meeldis.