Üha enama ja enam tunnen ma kimbatust, mida öelda sünnipäevalastele nende sünnipäeval. Trafaretne "Palju õnne" tekitab minus vastakaid tundeid. Ühelt poolt on see justkui selline parastamine, kahjurõõm ja kergendus korraga, sest vanemaks saab keegi teine ja mitte õnnitleja. Ja sünnipäevalaps võtabki õnnitlused vastu lollakas naeratus näol, justkui oleks see nüüd kesteab mis õnn. Peale selle ei ole valdav osa minu tuttavatest või vähemalt nendest, kelle sünnipäevadele ma satun veel selles eas, et tunda siirast rõõmu vähemalt selle vanuseni elamisest. Minu vanaonu näiteks võttis eesmärgiks saada kõige vanemaks elanikuks kogu asulas. Räägitakse, et tema jaoks oli viimase eluaasta kõige rõõmsam päev see, kui sama küla kõige vanem elanik ära suri ning vanaonu sai kõige eakamaks inimeseks kogu küla või lausa kogu valla peale. See oleks see koht, kus sünnipäeva puhul on paslik õnne soovida.

Viimane kord, kui ma proovisin sünnipäevalapsele oma tegelikke mõtteid välja öelda, lõppes sünnipäevalise niiskete silmade ja nutuvõruga suu ümber. Sellel kenal neiul kätt surudes tunnistasin ausalt igasuguse heameele puudumist tema vanemaks saamise puhul. Hiljem tuli ta mu käes küsima, miks ma teda ei salli. Proovi siis seletada.