20 aastat Põhiseadust

Suvel  pakuti kõrgematele ja madalamatele riigiametnikele võimalust Teeme ära stiilis kampaania korras pidada loeng Põhiseadusest gümnaasiumiastme õpilastele. Loomulikult panin ma oma nime kirja. Tehtud-mõeldud. Tõsi see teadmine hakkas koitma mulle seda kirkamini, mida lähemale jõudis 1.oktoober. Lõplik äratundmine saabus lõplikult umbes poole loengu peal. Olin enda arust otsinud välja huvitavamad faktid PS saamis- ja loomisloost. Hilisematest kohtuvaidlustest ja muust. Aga ei ole parata. Kui jurist muigab, siis ei ole teistel naljakas. Võibolla ei olnud minu sissejuhatus ka just kõige õnnestunum. Ma olin näitliku õppematerjalina kaasa võtnud põhiseadusassamblee (protokollide) koguteose. Kes on seda näinud, see teab, kes ei ole, siis see raamat ei ole tellisepaksune. Pigem tuhaplokk. Ma lubasin rõõmsa näoga, et kui minu arvates ei tundu õpilastele minu ettevalmistatud loeng huvitav, siis ma loen neile sellest raamatust esimesed 300 lehekülge. Oi jeerum. Mõne õpilase näolt ei lahkunud see ilme, mis viitab enamasti kroonilisele kõhukinnisusele, kuni loengu lõpuni.

Asjaolu, et õppealajuhataja kogu loengu ajal saalist ei lahkunud võib olla põhjuseks, et õpilased midagi ei küsinud aga võis olla põhjuseks ka sellele, et loengu lõpuks olid kõik õpilased ikka veel alles ja mind ei olnud loobitud saalis olnud lahtiste esemetega.

Üldiselt ei parandanud mu meeleolu ka isik, kes esitas pärast loengu lõppu innukalt küsimusi. Jüri Nikolajev, Eesti Raadio Narva korrespondent. Eriti arvestades seda, et ta oli eelnevalt teinud minu kuuldeulatuses intervjuu õpilasega, kes ütles rõõmsalt, et tema jaoks küll loengus midagi uut ei olnud...