Iseasi, kas asjade kohta, mille loomulik olek on kuskilt kõrgelt alla kukkuda, on õige öelda kõrge? Ehk peaks hoopis ütlema, et kõige madalam? See ikkagi nagu ka ei kõlba. Hinnake ise!
Looduskaunite kohtadega kipub tavaliselt ikka nii olema, et selle ime, mida loodus on miljonite aastate jooksul lihvinud, vaatab juhuslik mööduja paraku ära umbes viie minutiga, et siis juba järgmises kohas vaimustesest õhata.
Joa juures oli ka trepp. Trepi ees olev värav ei olnud mitte ainult lukus, vaid kinni keevitatud. Ei oska öelda, kas kartusest metallivaraste ees või selleks, et inimestele ikka päris üheselt selgeks teha, et trepil kõndimine toimub päris-päris kõndija enda vastutusel.
Monedele neist - just nendele läikvamatele, olid noorpaari nimed eraldi sildile graveeritud. Teistel jälle otse sügavasse rauda kraabitud. Kirjakuju järgi arvatavasti lusikavarrega. Seda ilmselt kohas, kus pole metallitööriistad lubatud, kuid sisustamata aega on ohtralt.
Keegi abiellunutest oli tõenäoliselt hiljem leidnud, et see ei olnud siiski tema elu kõige parem mõte ning oli püüdnud tabalukku kätte saada. A' võibolla läks see tabalukk taaskasutusse?!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar