Kätte on jõudnud see aeg aastast, kui lastele jagatakse kottide kaupa maiustusi. Muhelev haldusjuht tõi lapse kommikoti minu kätte ja palus selle lapsele edasi anda. Ma küll pakkusin, et loen talle ikka luuletuse ka lapse eest, kuid ta rehmas veel ainult ukse vahelt käega ja läinud oligi.
Esimese hooga ma sättisin kommikoti nähtavale kohale kingisaaja pildi kõrvale. Aga see oli kuidagi häirivalt silma all. Seejärel surusin kommikoti sahtlisse, sest mul oli lõunal käimata ja kõht tegi sellist häält mida suudavad komponeerida ainult paremad elektroonilise saundi kokkusulatajad kui proovivad ühitada basskitarri ja klassikalise oreli heli.
Käisin lõunal ära, kuid kabinetis hõljus ikkagi tuntavalt kommipaki vaim. Seejärel helistasin lapsele:
"Sulle toodi kommipakk. Ega sa vastu pole kui ma selle ise tühjaks söön. Koti võid endale saada"
"Muidugi. Söö pealegi"
"?! ... nii lahke?"
"Muidugi. Sa ainult vaata ja imesta!"
Edasine vestlus tõi natuke selgust. Nimelt on õhus balletiteema. Selge see, et baleriinid ei saa tantsida oravaga komm suus ja šokolaadist jõuluvana käes. Tõepoolest, mis muud kui ainult vaata ja imesta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar