Midagi pole muutunud

Kaardistasin täna N-linna hambaravi asutusi. Alustuseks püüdsin välja selgitada, kas võib igast hamba pildiga uksest sisse astuda, suu ammuli ajada ning õõnsalt oiata lootuses, et mind mõistetakse. Ning mis peaasi, hilisem arve oleks samuti äärmiselt mõistlik. Nagu arvata oligi siis tegemist on hella teemaga. Inimesed millegipärast kiinduvad ühte arsti ja tõstavad ta vaat, et jumala staatusesse ning on valmis oma uskumuse eest võitlema. Selliselt ma kogusin kolm soovitust. Sealhulgas üks selline, kes teenindab arvatavasti ainult neid, kelle ego ei luba endale odavat teenust osta...

Palusin ennast harida ka vajaliku sõnavara osas. Kõige õigem pidi olema kasutada sõnapaari вырвать зуб (kui käib juttu hamba väljatõmbamisest, mida ma kõigest väest vältida püüan) Kui aga pakuti alternatiivini ka sõnabaari ударить зуб siis ma muutusin ettevaatlikuks ja palusin ennast juhatada eestlasest tohtri juurde. Sellega paistis olevat sama lugu kui selle eestlaste kohvikuga. Linnalegendi järgi olla olemas aga keegi pole ise käinud. Õigemini keegi pole kunagi selle peale tulnud, et hakata ükskõik mis asutuses siin linnas eesti keeles rääkima.

Helistasin õhtu jooksul kahele numbrile. Üks ei olnud kasutuses ja teisest vastati mulle, et helistagu ma parem homme hommikul. Siis on ehk keegi kohal, kes minust aru saab. Nii palju ma olen juba aru saanud, et väljaspool tööd on mul lootusetu enda soove ja mõtteid edasi anda. Kui on tegemist minu jaoks olulise teemaga siis ma ei üritagi ise (tegelikult algul ikka üritan). Vestluspartneri esialgne innukas kaasamõtlemine ja võimalike sobivate lauselõppude pakkumine asendub suhteliselt kiiresti mõttelageda ilme ja klaasistunud pilguga. Ma teinekord ikka mõtlen, et millal mu vestlus lõppeb sellega, et ma avastan ennast iseõppinud tromboonipuhujate kutsemeisterlikkuse žüriis...