Soojad suveilmad

Ma ei ole eriti palju oma elust elanud korteris, noh välja arvatud keskkooli ja sõjaväe ja veel mõned aastad. Kokku nii kümmekond aastat. Ikkagi ma leian, et kui ma saan ise selle jaoks midagi tegemata kraanist sooja vett, siis ei saa see üks õige asi olla. Siin linnas muidugi on tavaks, et suvel võetaks nädalaks-kaheks soe vesi ära. Kuna tegemist on kõigile teada tuntud igaaastase paratamatusega siis ei ole ka kohalikud spordiklubid selles osas muud ette võtnud kui pannud pesuruumi uksele kohaliku trasside hooldaja teadaande koopia sooja vee puudumise kohta. See sooja vee puudumine natuke parandab mu meeleolu, sest siis on mul vähemalt kahel korral aastas asja korteri veemajanduse kraanide juurde. Ühed kinni ja teised lahti ning elektriboileri saba seina. Ega mul sellest soojast veest väga lugu olegi aga lihtsalt on hea tunne, midagi oma kätega teha.

Kohalik omapära on töötav prügišaht, mis suveilmade saabudes levitab huvitavaid aroome. Nooremale või lihtsalt hiljem urbaniseerunud põlvkonnale selgituseks, et see on umbkaudu poolemeetrise läbimõõduga toru mis algab kuskilt katuse lähedalt ja lõppeb alumise korruse prügiruumis prügikonteineri kohal. Igal korrusel on väike luugikesega väljavõte ja elanike poolt ruuminurka jäetud pulk, millega ilmselgelt alamõõdulisest luugist oma prügi läbi toppida. Seni ma vastasin kõigile julgelt, et see toru ei haise ega putukaid ei levita. Esimese punkti osas olen ma nüüd sunnitud sõnu sööma. Tahan loota, et teise osas võin ma jääda varem antud vastuse juurde.