Ma olen tähele pannud, et kui ma koridoris olevat postkasti paari päeva jooksul tühjaks ei tee, siis sama maagiliselt kui sinna tekkib kohalik nädalaleht „Gorod“, see ka sealt ära kaob. Võib-olla urgitseb selle postkastist välja tellimata posti jagav postiljon ise aga võib-olla keegi teine, kes tahab korraga mitmest lehest lugeda saatekava ja vaadata ajaloolisi pilte Narva linnast. Seekord ajaleht seisis aga postkastis juba mitmendat päeva. Selleks et korteriühistu arve postkasti mahuks, teen oma postkasti ikkagi aegajalt tühjaks. Nii ma võtsingi parasjagu postkastist lehte välja kui minu poole tormas auruveduri kombel puhkiv naiskodanik. Ka mõõtmed ja hääle tugevus olid samast klassist.
„Vabandage palun, kus te elate?“
„Ma elan siin.“
„Millises korteris ja kes te üldse olete?“
„Ahah.“
„Teate, mina olen trepikoja vanema. Ma kutsun teile politsei!„
Sel hetkel pidi küsitleja pausi tegema, et trepikäsipuu najal lõõtsutada. Mina kasutasin võimalust ja läksin minema. Mul ei ole midagi naabrivalve vastu ega ka mitte trepikoja vanemate vastu ega ka ausalt öelda selle vastu, kui inimesed on kella seitsmeks õhtul juba mitu päeva purjus olnud. Sellele vaatamata peaksid nad suutma selgitada miks neil on vaja teada mis korteris ma elan.
Ääremärkusena lisan, et postkastidele trepikojas kirjutatud korterinumbrid ja ma elan samas korteris nüüd juba rohkem kui 2 aastat.
Praeguseks ma tean enda korruselt kahe korteri inimesi nägupidi ja seda, et viiendal korrusel elav inimene armastab väga lihatoite (lõhna järgi otsustades). Oma viimases elukohas ma teadsin isegi seda mis on naabri koera nimi ning poemüüjat ja postiljoni tundsin nimepidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar