Ennevanasti, siis kui linnud ja loomad veel inimkeeli kõnelesid, elasid lõunamaal pääsukesed kes olid väga aplad. Kui teised pääsukesed sööstsid sinitaevas ja täitsid kõhtu lennu pealt püütud putukatega, siis nemad parema meelega tukkusid päikese käes ja sõid tiigi ääres konni. „Olge nüüd ometigi pääsukeste väärilised ja lennake koos meiega taevas“ sõitlesid nõtked pääsukesed oma laisku suguvendi. „Lennake ilusa ilmaga kõrgel ja enne vihma madalal, et inimestele näidata kui vihma hakkab sadama.“ Aga laisad sellid rehmasid vaid sabaga ja lösutasid tiigimudas edasi. Hiljem läksid nad nii paksuks, et ei jaksanud enam lennata ja suurest piinlikkusest rändasid kaugele põhjamaale. Tänapäeval kutsutakse neid pingviinideks. Nüüd räägivad pääsukeste emad oma tütardele, et pingviinid on need pääsukesed, kes ei suutnud loobuda söömisest pärast kella kuute õhtul.
Novot. Mina siis võtsin ennast nädalavahetusel kokku ja läksin Kiviõli tuhamäe suusakeskusesse. Ilm oli talviselt karge, mis tähendas ligi kümmet miinuskraadi ja korralikku tuisku. Rendist sain varustuse ja üllataval kombel olid kohapealsed hinnad odavamad kui veebis väljareklaamitud hinnad. Juba see tõstis mu tuju. Alt vaadates tundus mägi päris kõrge ja mäe profiil väga lauge. Ülesse jõudes sain aru, et ehk ei oleks pidanud alustuseks valima siiski kõige järsemat nõlva. Poole laskumise pealt tulnud mõte sai mõnda aega laiutada ja tänitada aga siis kandis adrenaliintulv ettevaatusele sundinud mõtte kaugele asustamata saarele, kus ta redutab tänapäevani. Enne veel kui ma alla jõudsin oli mulle meelde tulnud kuidas suusatamine käib ning siunasin tõstuki järjekorda ning aeglast tõstukit. Tuhamäe suusakeskuses on 2 populaarset nõlva. Üks pisut järsema algusega, teine üsna ühtlane. Infotahvli järgi on mõlema nõlva pikkuseks 400 m. Kui ma sealt laugemast nõlvast alla sõitsin siis loomulikult olin ma enda arvates mäe kõige osavam ja tegin uhkeid kaari ja poognaid kuni sattusin värskelt tuisanud lume vaalu. Edasine liikumine võiks kehaasendi järgi kanda nime pääsuke, s.t käed laiali nagu tiivad ja jalad harkis nagu pääsulinnu saba. See oli ka ainuke mis pääsulendu meenutas. Maandusin mürtsti kõhuli lumes nagu pingviin ja enda arvates põrkasin veel paar korda üles ja allagi enne kui pidama sain. Puhusin suu lumest tühjaks ja kiire rehkendus andis tulemuseks, et vajalik arv käsi jalgu on olemas ja täiesti kasutuskõlblikud.
Edasi hakkasin silmanurgast jälgima, kes kuidas sõidab ja siis proovisin nendega ühes tempos või neist lausa mööda sõita. Mõni oli ikka väga kiire. Sattusin ühe sellisega koos tõstuki peale ja tegin ääri-veeri juttu, et mis ja kas ja kuidas ning kuidas ta ikka nii kiire on? Sell ainult muheles ja ütles kui kaua ta juba on mäesuusatamist harrastanud. Neid aastaid oli rohkem kui minul vanust. Veel rääkis ta midagi suuskade pöörderaadiusest ja carvingust aga sellest ma suuremat aru ei saanud ja pärast püüdsin lihtsalt tema tuules ja jäljes sõita. Mingil hetkel sain ma ikkagi aru, et kui ma peaksin kukkuma selle kiiruse pealt, kui tema sõidab siis ma ilmselt ainult paari üles-alla põrkamisega ei piirduks.
Suusatajaid oli muidugi igasuguseid. Valdav osa oli küll selliseid kellel oli uus ja läikiv varustus ning kes rääkisid omavahel suuskade jäikusest ja kantide teravusest ja sellest, et tegelikult on nemad Liivimaa parimad suusatajad aga täna lihtsalt on neil valed kindad ja sellepärast jääb nende osavus teistele märkamatuks. Oli selliseid kes ei rääkinud sõnagi vaid seisid stoilise rahuga tõstukijärjekorras ning mäe harjal süttis nende silmis kirjeldamatu hõõgus ning nad tuhisesid mäest alla viisil, mis ei tohiks loodusseaduste järgi võimalik olla. Aga jäi silma ka villase poolmantli ja allalastud kõrvadega sonimütsiga tegelane ning keegi kes oli pidanud lume tõrjumiseks sõrmikuid parandama teibiga. Mina enda küünarnuki ja seljakaitsega varustatud mootorrattajopega jäin sinna kuhugi vahepeale.
Pärast mäepileti aja täitumist logelesin mõnda aega sööklas. Söökla mulle päris meeldis. Hinnakiri oli väga lihtne. Leti kohale olid riputatud taldrikud hinnaga. Supitaldrikusse oli kirjutatud hind 2,5 € ja praetaldrikule 7,5 €. On odavamaid kohti aga samas sõltus portsu suurus igaühe enda insenertehnilistest oskustest, ehk sellest kui suure virna ta suudab kokku kuhjata, mis püsib taldriku peal vähemalt kassast mööda saamiseni.
Rääkisin veel mõne lauduri/suuskuriga ja küsisin kuidas tuhamägi võrreldes teiste Eesti mägedega ka on? „Suht samaväärne“ oli valdav vastus. Kuutsemäel pidi küll rohkem ja erineva raskusastmega radasid olema, kuid Tuhamägi on igati konkurentsivõimeline.
Minge, vaadake ning kindlasti ka suusatage! Minule meeldis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar