Õhtul pimedas

Õhtune rong jõuab Narva kella poole kaheksa ajal. Pole vist vaja lisada, et õhtul poole kaheksa ajal. Kellel on olnud vajaNarva  tulla ilma autota, need muidugi naeravad mu täpsustuse peale, sest Tallinn-Narva liinil kurseerib üksainus reisirong (Tallinn-Moskva rong ei lähe oma 27 eurose piletiga arvesse). Isegi kalendrist päikese loojumise aega vaatamata võib olla päris kindel, et mõni nädal pärast talvist pööripäeva, on sellel kella-ajal õues pime mis pime. Rongi pealt tulles oli mul ühes käes spordikott, teises arvutikott ja peas umbkaudne kaardi pealt meelde jäetud raudteejaama asukoht. Põrnitsesin pisut aega tigedalt öist linna, mis ei tundunud vaatamata väärikale ajaloole kuigi kutsuv ja asusin otsima taksot. Esimese takso juht põrnitses minust maniakaalsel ilmel mööda ja ma ei tihanud tema autosse istuda. Järgmise takso juht lukustas minu lähenedes auto uksed ja kadus jaamahoone nurga taha. Kolmas sõitis lihtsalt minema. Neljandal lõikasin ma juba ise ettenägelikult tee ära ja nõudsin, et ta mu ära viiks. Viisakasusest küsisin palju sõit maksab. Hinda kuuldes raputasin ma pead ja pakkusin oma hinna. 3 eurot. Juht tegi solvunud näo ja ütles, et nelja eest võiks veel kaaluda. Mina tegin näo, et ei saanud tema venekeelsest patramisest aru ja pakkusin uuesti kolme. Taksojuht ei rääkinud minuga tee peal sõnagi. Järgmisel hommikul töö juures taksosõidust rääkides kehitasid teised õlgu ja ütlesid, et tegelikult maksab taksosõit kogu linnas 2 eurot... Eks ta ole.

Tööpäevad kipuvad mul olema üsna paiksed. Kogu mu vähene liikumine piirdub kohvi järel ja lõunal käimisega. Otsustasin, et proovin tööl hakata jalgsi käima. Kolm kilomeetrit. Tegelikult ei ole palju. Umbes poole tunni jagu kõndimist. Esimene katse hommikul tööle tulla õnnestus. Ka koju sain ja siis jälle uuesti tööle. Ei olegi hullu. Rõõmustasin. Kuni jäin ühel õhtul pikemalt arvuti taha toimetama ja läksin töölt ära kümne paiku. Veidi enne kohale jõudmist tuleb üle kõmpida pirakast platsist. Hommikuti seisavad seal bussid ja õhtul suitsu kiskuvad noorukid. Hehh. Neid viimaseid silmates kadus ogu mu entusiasm kõndimise tervislikkusest teadmata suunas ega ole senini naasnud. Tõmbasin kõhu sisse lootuses, et minu õlad paistavad sellevõrra laiemad ja püüdsin välja näha võimalikult vaene, et mitte sattuda dialoogi mis algab tavaliselt sõnadega: "Anna suitsu!" ja jätkub järgmisel päeval: "Kas te tunneksite ära isiku, kes teid selja tagant kuklasse lõi?" Edaspidi lahkun ma töölt varem. Ausalt.