Kaugel, kaugel, kus, on, minu, kodu,,,

Kuna ma täpselt ei teadnud, kuhu komasid panna, siis panin iga sõna kohta ühe ja mõned veel peale.

Tagantjärele mõeldes on päris hea, et ma enne Narva asumist ei olnud siin käinud. Vastasel korral kaalunuks ma seda otsust kindlasti kauem. Võib olla isegi sama kaua, kui kestab bussisõit Narvast Tallinnasse... See bussisõit. Oi heldeke. Oma kogenematuse tõttu sattusin sellisele liinile, mis kolistas läbi suurema osa Ida-Virumaa linnadest. Sillamäe, Jõhvi, Kohtla-Järve, Püssi jt. Lisaks sellele peatus see igas bussipeatuses, kus vähegi keegi seisis. Iga kord, kui ma kedagi tee ääres nägin, siis kartsin, et bussijuht peab bussi kinni, ning pärib teeääres seisja vanaema tervise kohta. Minu katse bussi kaasavõetud raamatut lugeda kukkus haledalt läbi veel enne, kui buss Narvast välja jõudis. Piisas juba raamatu vaatamisest, kui tundsin kõhust kõrgemale levivat samasugust rahutust, nagu siis, kui Läti armee lipulaevaga tormise ilmaga üle Läänemere sõitsime. Ka magamisest ei tulnud midagi välja. Und ei olnud ega tulnud. Lõpuks vahtisin ainult tusase ilmega akna taga laiutavasse öhe. Tallinnasse jõudes olin tusane ja roidunud. Minu meeleolu ei parandanud ka krae vahelt sisse tuiskav lumi ja kõrvu näpistavad külmakraadid.

Tagasi Narva otsustasin sõita rongiga. Kuna Tallinna ja Narva vahel sõidab täpselt üks rong ööpäevas, mis peatub sobivalt minu kodu läheduses, siis ei olnud raske valida millise rongiga tulla. Eksole. Rongisõit oli oluliselt vähem vintsutavam. Ainsana tekitas minus elevust see, kui minust paari pinki eemal istuva ja valjult lõugava lapse juurde suundus kergelt kõikuva sammuga slaavi motiivides kampsuniga noorsand, kes ütles lapsele, et kui too ei saa istuda vagusi oma noore ja kena ema süles, võib ta ülejäänud tee istuda tamburis üldse mitte kena noormehe seltsis. Võibolla ütles ta ka midagi muud, millest ma kauguse ja kohaliku keele kasutamise tõttu aru ei saanud. Igatahes see mõjus ja reisi lõpuni istus laps vait kui sukk.