Peamiselt treppidest

Lõpuks ometi jõudsin ära käia Narvas asuvas Eesti Seltsis. Igaks juhuks saatsin maili külaskäigusooviga juba varem. Mulle vastati kiiresti, millal on keegi seltsist kohal ning julgustati läbi astuma. Helistasin ette ja läksin. Mulle näidati lahkelt ruume, kus tegutsetakse ning küsiti kohe lootusrikkalt, ega ma ei taha koos teiste seltsi liikmetega minna pealinna Helisevat muusikat vaatama. Ei tahtnud. Järgmiseks anti kiire ülevaade selle maja kohta, kus mina töötan. Selge, mõtlesin, järelikult on nad mu nime guugeldanud. Pole hullu. Ega polnud ka plaanis ametit varjata. Edasi päriti, kas selles majas on trepp ikka rohelist värvi? See küsimus oli ootamatu ja ma kohmasin vastuseks midagi õlakehituse ja aevastuse vahepealset. 3 minutit hiljem oli vestlus jõudnud sinna, kus selgus, et minu kabinet on minu vastuvõtja endine lastetuba ning köök asus kohe minu kabineti kõrval. Veel 5 minutit hiljem oli mul olemas lühiülevaade maja ajaloost. Väga hariv muuseas - siin on elanud diakon ja kirikuteener, siin on tegutsenud restaureerimisvalitsus, siin on müüritrepp, mis on väga erakordne, sest on samasugune kui üks teine müüritrepp ühes teises majas ning siin "elab" jätkuvalt kummitus olenemata riigikorrast ja majaukse kõrval olevast asutuse sildist.

Selleks ajaks oli minu planeeritud lühivisiidi aeg läbi ning infotulvast oimetuna ära minnes kutsuti mind naeratades vastlapäevast osa võtma. Loomulikult naeratasin ja kinnitasin, et kindlasti tulen ja võtan osa vastlapäevast. Huvitav, kas kodust kaugemal on minus tärkamas patriotism ja rahvuslus?

Ja palun. Siin on teile imetlemiseks müüritrepp. Teist sellist võite näha ainult selles teises majas.