Just otsa saanud nädalavahetusel näidati Forumi kinodes loetud arvul kordadel Hugo Gabret' leiutise nimelist filmi. Arvustused olid kiitvad ja kinoinimesed endaga väga rahulolevad, et selle filmi näitamise õiguse üldse said. Väga kiideti 3D kasutamist läbi filmi. Leidsin, et kui ühe asjaga on juba niipalju vaeva nähtud, siis tuleb seda ka vaadata. Ainuke seanss Narvas oli pühapäeva õhtul kell 21:30. Sobis mulle suurepäraselt. Erinevalt tavalisest jõudsin sel korral kohale, s.o kinomaja juurde umbes 15 min enne seansi algust. Teate kui suured on kinomajad? Küllap teate. Peauksel oli kiri, et keskus avatud pühapäeviti kella 18ni. Noooojahh. Kui peauks on kinni, küllap on siis kõrvaluks, kui peaukse ees lahtioleku aegasid lugesin ja fotosilmaga uksed minu ilmselt nõutu kuju peale ainult klõpsisid, kuid ei avanenud. Täpselt sama kordus keskuse aluses parklas, kus rõõmsad kollased sildid ahvatlesid sisseppäsulubadustega. Ainult klõpsumine.
Kuna seierid lähenesid jõudsalt poole kümnele, võtsin end kokku ja küsisin parklas uitavalt naisterahvalt - tuleb tunnistada et mõttearendused teemal, mida küsitakse parklas sihitult uitavalt üksikult naisterahvalt tavaliselt, käisid mul läbi pea ja paistis, et ka temal. Igatahes küsimuse peale, kuidas pääseda kinno, paistis ta kergendust tundvat. Vähemalt ta soovitas mulle kolme erinevat võimalust ja neljas oli, et ega tema ka ei tea. Õnneks samas majas asuvas kasiinos teati, kuidas pääseda kinno. Tõsi küll, küsida tuli mul juba üsna ähkides, kuna olin sundinud enda pisut alla tsentneri kaaluva kogu kiiremale käigule (vt märkust kinomajade suures kohta). Tuli välja, et see oli lihtne. Tuli lihtsalt minna sisse uksest, millel oli pealkiri "keeglisaal", ja sealt üles. Lihtne. Muuseas, keeglisaali silt oli ainult välisuksel. Ülejäänud uksed selles trepikojas olid markeerimata.
Kuna seierid lähenesid jõudsalt poole kümnele, võtsin end kokku ja küsisin parklas uitavalt naisterahvalt - tuleb tunnistada et mõttearendused teemal, mida küsitakse parklas sihitult uitavalt üksikult naisterahvalt tavaliselt, käisid mul läbi pea ja paistis, et ka temal. Igatahes küsimuse peale, kuidas pääseda kinno, paistis ta kergendust tundvat. Vähemalt ta soovitas mulle kolme erinevat võimalust ja neljas oli, et ega tema ka ei tea. Õnneks samas majas asuvas kasiinos teati, kuidas pääseda kinno. Tõsi küll, küsida tuli mul juba üsna ähkides, kuna olin sundinud enda pisut alla tsentneri kaaluva kogu kiiremale käigule (vt märkust kinomajade suures kohta). Tuli välja, et see oli lihtne. Tuli lihtsalt minna sisse uksest, millel oli pealkiri "keeglisaal", ja sealt üles. Lihtne. Muuseas, keeglisaali silt oli ainult välisuksel. Ülejäänud uksed selles trepikojas olid markeerimata. Aga film oli hea. Süžee oli ilmselgelt vahendiks 3D efektide kasutamise jaoks. Ruumi oli ka laialt. Ma lugesin enne filmi algust koos minuga kõik vaatajad kokku. Ühe käe sõrmedest piisas ja pöial jäi veel ülegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar