Nüüd siis järgmised 3 aastat Narvas. Minu siiasattumise lugu põhineb juhuslikkusel nagu suurem osa minu varasemastki elukäigust. Millalgi eelmisel suvel selgus, et ma olin kandideerinud asutusesiseselt Narva prokuröri abi kohale ja osutunud sobivaks isikuks seda kohta täitma. Mida minu abikaasa sellest mõttest arvas ei ole üllatav neile, kes teda tunnevad ega valmista ilmselt raskusi äraarvamisel ka neile, kes teda ei tunne.
Suvest kuni sügiseni lõõpisin, et lähen Narva kohale täpselt uue aasta esimesel tööpäeval, sest kui ma tulen Narva esimest korda just aasta kõige pimedamal ja rusuvamal ajal, siis edasi saab ainult paremaks minna. Päevad pikemaks, suve poole ehk ka soojemaks ja kohalikel kaunitaridel seelikud järjest lühemaks... Nali naljaks. Täpselt nii juhtuski. Narva, oma uuele töökohale sõitma hakkasin täna hommikul kell 8 kodust ja Narvas olin 12 paiku. Esmamulje oli, et linn nagu linn ainult et Narva
Pärast mõnda valepööret jõudsin ometigi kohale.
Tegelikult on see proksi maja tagumine külg aga kuna mina nägin seda samuti esimesel korral just siitpoolt, siis ma ei näe põhjust, miks teised peaksid minuga võrreldes teistsuguse esmamulje saama.
Minu kabinet on kolmandal korrusel.
Sellel pildil saab olema ilmselt minu jaoks ajalooline väärtus, sest ma ei usu, et pildi servas paistev kapp veel kunagi minu siintöötamise ajal päris tühi saab olema. Nagu näha siis ei ole ma jõudnud veel hakata kappi toimikuid laduma.
Maja iseenesest on mõnus. Kolmekordne, kitsaste treppidega ning vanale majale iseomaste nurkade ja nurgatagustega. Neist mõni teine kord.
Teiste töötajate kohta ei oska veel palju midagi öelda. Kõik need kellega täna kohtusin, sh murelik tõlk, kes uuris, kas ma tõesti vene keelt ei oska, olid väga sõbralikud. Südant soojendab ka teadmine, et ma olen siia kollektiivi oodatud ning nad on mulle kõigi raskuste kiuste pannud kõrvale toimikuid ja seda juba septembrikuust saadik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar